Ajalooallikas vanavanaema Anni Nolki näite põhjal

Ei ole säilinud ümberlükkamatut informatsiooni teadmaks, kus koolis minu emapoolne vanavanaema Anni Nolk (sünd. 1907) algkooliealisena õppis, ent toetudes ebakindlatele allikatele, on võimalik spekuleerida, et tegemist võis olla Nõo vallas asuva Laguja kooliga, mille eksisteerimisest ulatuvad andmed 1776. aastasse. 1910ndate kesk- või lõpupaigas, kui Anni Nolk algkooli lõpetas, jätkas ta oma hariduskäiku, suundudes tõenäoliselt siis Kastolatsi õigeusu, Otepää või Nõo kihelkonnakooli. Sellest ajast pärineb põhikoolilaste klassipilt, millele kangestunud inimestest teame pereringis ainult ühe nime: Anni Nolk (siin ja edaspidi fotodel tähistatud punase kriipsukesega).

Pildistatavate seljataguses laiub hõre männimets, mis sarnaneb pigem väheurbaniseerunud väikelinna maastikule, kui et sügavale männikule. Kesk-Eestis on paksu männimetsa vähe; palju leidub seda Põhja- ja Lõuna-Eestis. Kuna tegemist ei ole sügava laane, vaid hoopis hõredikuga, tõestab see ökoloogiline tähelepanek mittetäielikult ainult selle, et võib välistatuks lugeda Anni Nolgi kihelkonnakooli õppe-episoodi Vooremaal, Haapsalus, Ida-Saaremaal, Koerus või Jõgeval.

Pildidetaile lähedalt uurides hakkab silma esmapilgul ehmatav asjaolu: kihelkonnakooli õpilased ei ole pildil üksi. Lisaks noorte keskel istuvale õpetajale võib uuristades avastada pildilt veel teisigi täiskasvanuid. Foto paremal küljel seisab kolm meesterahvast, kelle seal viibimise põhjust täpselt teada ei saagi. Tegemist võib olla metsatöölistega, mida aitab kinnitada fakt, et üks männisalu puudest on taustal maha murdunud.

Kõige iseäralikumad ja huvitavamad on siiski fotoobjektiks olnud inimesed, kelle välimus ja olek kardinaalselt tänapäevastest erinevad. Õpilaste jakid on kurguni kinni nööbitud, tüdrukutel on pikad kleidid ja nende juuksed on korralikult näo eest ära patsi pandud. Poiste juuksed on pügatud lühikeseks, nagu proovitaks lahti saada levivatest täidest. Veel ei ole Eestisse jõudnud õitsvad kahekümnendad, mis neist vanamoodsate stiiliharjumuste ahistavast koormast peagi vabaneda üritama hakkavad.

Esimene teadaolev ja säilinud Eestis pildistatud foto pärineb aastast 1850. Ainult üksikud eestimaalased olid põgusalt fotograafiaga kokku puutunud ka varem. Laialdasemalt kui varasema rändfotograafide ja üksikute linna-ateljeede poolt ülal hoitava pildistamiskultuuri ajastul, hakkas fotograafia levima 1880ndatel. Selle Anni Nolki klassifoto jäädvustamise ajaks olid piltnikud ulatuslikult tegutsenud juba vähemalt 30 aastat, misjuures on õpilaste suhtumine, mis jäädvustusel kajastub, pildistamise argisesse võlukunsti just selline: kõik on täiuslikus poosetamatuses silmipimestavalt siirad. Teesklematus väljendub näoilmete surmtõsiduses. Tõenäoliselt ei ole mitte ükski maal kasvanud laps näinud filme, millest tulenevalt pole kokku puutunud sel ajal juba levivate ameerikalike hammasnaeratuste ega ilutsemiskultuuriga. 

Kui Anni Nolk 1923. aastal Tartu tütarlaste gümnaasiumisse õppima läheb, kogeb ta linna kolides sealset elu ja kultuuri esimest korda kõige täiega. Eeldatavasti jõuavad internatsionaalselt levivad uudiskombed linnapiirkondadesse kiiremini kui maale, eriti kui on tegemist urbanistlikkust propageeriva moeröögatusega. Linnas on kinoteatrid ja teatrid, välismaa kaubad ja moeajakirjad. Äsja iseseisvunud noorriigis on sellistel haaravatel imeasjadel eestlaste üle suur võim.

Kui juba kihelkonnakoolis fotosid tehti, siis linnagümnaasiumis tehakse neid ammugi. Küll aga erineb kultuurirevulutsiooniliste kahekümnendate fotoõhkkond vähesel määral koonduslaagripilti meenutavast klassipildist sootuks. Tütarlastel on ajastukohaselt juuksed ja 40 sentimeetrit kleidipikkust maha lõigatud; käed ei käi enam ammu kahele küljele või viisakalt sülle, vaid asetsevad imetabasest nailonist peidetud sukkpükstes põlvedel või edvistavate klassiõdede käevangus. Moodi on peale mitukümmet aastat tagasi tulnud kontsakingakesed, mida õnnelikud tüdrukud lahkesti fotograafile eksponeerivad. Olla lapsevanem nii kardinaalselt muutuval kümnendil, võis laste jaoks tähendada pidevat keelitamist ja riidu. Minu vanavanaema, kes polnud pärit Tartust ega elanud seal koos oma vanematega on ise korduvalt rääkinud, kuidas üksi elamine tema rõõmuks talle klassiõdede kadestusväärseid lühikesele soengule suunatud pilke kinkis. Foto tegemise ajaks on eranditult kõik gümnaasiumitüdrukud vanematest vähemalt sellel alal võitu saanud.

Eesti iseseisvumine 1918. aastal tähendas ühtlasi ka venestamiskampaaniate lõppu ja euroopalikkuse sissevoolu suurenemist. Kui esimene pilt pärineb napilt läbi saanud tsaariaegse Venemaa Liivimaa kubermangu külakoolist, siis teine pilt on tehtud verivärske Eesti Vabariigi linnagümnaasiumis. Kuigi tüdrukutekooli õpilaste vabameelsust saaks välja vabandada õpetaja pildilt puudumise või naljapildi rubriiki kuulumisega, on näha, et linnatüdrukud tunnevad maalastega võrreldes ennast kaamera ees igal juhul hulga julgemalt.

Nende piltide ja nendega kaasas käiva vähese elementaarse informatsiooni põhjal saame kinnitust, et  uuendused pääsevad linnades kiiremini löögile, kui maal. Üks sellistest uuendustest, fotokunst,  suutis linnas kohaneda umbkaudse 30 aasta jooksul suurepäraselt, samal ajal kui maal see alles hoogu võttis. Ei tohi ka unustada, et fotode tegemise vahele jäi 5-10 aastat aega, misjooksul Euroopa levikultuur suuri muutusi läbi tegi.