Konspekt: Kristluse ajalugu
.jpg)
See konspekt on koostatud Tartu Ülikooli kristluse ajaloo õppejõu Priit Rohtmetsa loengusarja (USUS. 01.069), Riho Saardi raamatu "Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani" ja 2018. aastal postitatud annaabi.ee Kristluse ajaloo kirjutise põhjal. Konspekti sisu, tase ja õigekiri on teemati ebaühtlane: kui esimene pool on rohkem märksõnaline, siis kesmine ja eriti viimane kolmandik on põhjalikumad, informatiivsemad ja sidusamad lugeda ka neile, kes usuteadust või ajalugu ei õpi. Konspekt jagamise suurim eesmärk on õppimise toetamine just kristluse ajaloo loengusarja üliõpilastele. Lisaks soovitan kasutada õppimisel kõiki eelmainitud allikaid, millest kergemini kättesaadavaim on Riho Saardi teos. Seniks jõudu õppimisel!
I VAHEEKSAM
1. Kristlik algkogudus. Esimesed kogudused ja keskused. Juudikristlus. Paganakristlus. Traditsioon algkristluses. Vagaduselu.
Esimesel sajandil oli kristlusel umbes 1000 järgijat, kelle usku võiks nimetada apokalüptiliseks. Peale Jeesus Kristuse surma ja tema jüngrite nägemuslikke kogemusi oodati ülestõusmisele järgnevat maailma lõppu, mis pidi algama Jeruusalemmas. Aastaks 300 on kristlus aga levinud juba üle kogu Rooma ja järgijaid on kogu riigi rahvastikust umbes 10%, eelkõige linnaelanikud, st. 60 000 inimest.
Algkoguduse aega nimetatakse ka apostellikuks ajaks, sest peale Jeesuse surma tegelesid kristluse levitamisega tema apostlid. Apostel Paulusest, kellest sai kristlane alles peale religioosset kogemust märter Stefanose hukkamisega, sai üks tähtsamaid. Kõige vanem uue testamendi osa koosneb umbes 50-60 aastatel kirjutatud Pauluse kirjadest erinevatele Rooma riigi kogudustele.
Koguduse jagamine kehaosadeks
Kõige esimesena saab kristlus jala alla Antiookias. Sealset kogudust võib nimetada peale Jeruusalemma kogudust veel 3. sajandilgi kõige olulisemaks, sest selle rajaja olevat olnud apostel Peetrus, kes hiljem Roomas, kus ta samuti kogudusele alustalad lõi, märterlikku surma suri. (Väidetavalt poodi tagurpidi risti)
2. sajandil hakkavad tekkima kiriklikud metropooliad ja koos nendega linnapiiskopid. 3. sajandiks on keskused olemas ja saab rääkida ka teatavast hierarhiast. Pentrarhia, 5 kiriku esiletõus toimub 4. sajandil. Tegemist on kirikutega järgnevatest linnadest: Jeruusalemm, Rooma, Alexandria, Antiookia, Konstantinoopol. Antiookia kirikut võib kusjuures pidada Jeruusalemma järel kõige olulisemaks, sest selle rajamise taga on apostel Peetrus, kes suri märtrisurma Roomas (kus ta samuti kiriku rajamisele nurgakivi pani). Kõik kirikud järgivad sama õpetust, ent on iseseisvad.
2. Kristlased Rooma impeeriumis esimesel ja teisel sajandil. Arvu kasv, selle põhjused. Tagakiusamised. Märterlus. Apoloogiad jne.
Varakristlik õpetus
Esimesed järgijad
Koinonia
Ekklesia
Ristimine
Hyppolitose kirjeldus Dura Europose linna koguduses
Katehhumeenid
Eksotsism
Jumalateenistus
Uut moodi elamine
Kristluse helleniseerumine: Justinus Märter vs Tertullianus
Tagakiusamine ja märterlus, kanatuslugude kirjandusžanr
Kogudus mõistis hukka end üles andnud vaimulikud
Polykarpos
Mäejutlus
3. Varakristlik õpetus ja vaimuliku ameti kujunemine (1.-3. sajand). Kristliku kaanoni kujunemine. Monarhistlik (piiskoplik) ja karismaatiline amet. Kristlik gnoosis. Markion ja montanism.
Gnoosis
Doketism
Kaanoni kujunemine
Vanim piibli käsikiri umbes aastast 200
4. sajand Codex Vaticanus, Codex Sinaiticus
Pauluse kirjad 50-60
Q-allikas
Sünoptilised evangeeliumid
Johannese evangeelium umb. 80-110
Ilmutusraamat 150
Luuka
140. a Markioni kaanon
USULISTEKS TEKSTIDEKS olid regula fidei (usureeglistik) ja usutunnistused, millest varaseim säilinud usutunnistus pärineb 2. sajandi keskpaigast ja on tuntud nime all Symbolum Romanum. Mida rohkem kristlus massidesse jõuab, seda rohkem tekib teoloogilisi vaidlusi, mille tulemusel hakatakse usutunnistuse otsa lisama erinevaid teologiseeritud täiendusi. Näiteks muudeti Symbolum Romanumit vastavalt doketismile (uskumus, mille kohaselt oli Jeesus maa peal ainult miraažina) vastandumiseks nõnda, et see tunnistaks Jeesuse otsest põlvnemist Jumalast.
See oli doketismile vastandujatele oluline, sest Jeesuse olemine maa peal Jumalana annab talle võimaluse tervet inimkonda lunastada.
Symbolum Romanumist uuem säilinud usutunistus, mida loetakse kirikutes ka tänapäeval, on Symbolum Apostolicum. Sellest aimdub kogukondlikku tunnetust ja see on seotud apostlitega. Selle kõige juures on oluline pidada meeles, et usutunnistus ei ole mitte eelkõige tõestava, vaid kerügmaatilise iseloomuga.
Regula Fidei ülesanne kristlikus koguduses oli viia kokku apostlik traditsioon kirikuga. Keiser Tertullianuse ajal omandas Regula Fidei pühakirjast veelgi tähtsama koha, sest viimane oli laialivalguv ja mitmeti mõistetav.
Vaimuliku ameti kujunemine samal ajal kristliku kaanoniga
Karismaatiline
Monarhionistlik
Püha Vaimu läbi õnnistamine
Jalgade pesemine
Apostelllik päritolu
armulaud
brestbüterlus
Montanism
Maximilla & Priscilla
Apokalüptika Pepuzas
Eksklusiivsus
Adolf von Harnack
Keisrid
Nero 64. a Rooma tulekahju
Decius
Valerianus
40 aastane rahuaeg
Diocletanius
Kristluse levik ja aina süvenev organiseeritus
Koguduste hooned
Tasustamine
Piiskopi ja diakoni amet
Roomas hakatakse tegema nimekirja
Pole autoriteetset juhti: Lyoni piiskop kritiseerib Rooma piiskoppi Victor I kõnepruuki ülestõusmispühade tähistamise küsimuses Lähis-Idas. Ortodoksia juured
Piiskopi tunnused: Sau, mitra, sõrmus
Rahulik suhtumine umbes kolmanda sajandi lõpuni. 284. a saab keisriks Diocletianus.
Mitraism, Sol Invictus.
4. Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata.
Decius, Valerianus, 40 aastane rahuaeg
Augustus mõrvatakse, võimule tuleb 284.a Diocletianus
Suured reformid:
Haldusreform: 4 suurt piirkonda: Illüüria, Itaalia, Orient, Gallia. Lisaks 12 halduskonda, 96 provintsi.
Finantsreform: makse hakatakse koguma vastavalt inimeste arvule, vanusele ja soole. Lisandub peamaks iga 5 aasta tagant
Sõjaväereform: Leegionäride ja ratsaväe suurendamine. Sõjaväe osad hakkavad piirkonniti alluma oma ülemale, mis kusjuures killustab sõjaväge. Kõige tähtsam siiski keiser.
Valitsusreform: Riik jagatakse ära kahe nn Augustuse vahel, keda hakkavad assisteerima nn Caesarid. Augustuse surma korral pärib võimu Caesar.
Olles vaimustunud Rooma mütoloogiast, saavad valitsejad endale ka temaatilised lisanimed, nt Diocletianust hakatakse nimetama Jupiteri pojaks. Ka sõjaväes suureneb keisrikulutus. Keisrid kannavad nüüd juba diadeemi jms. 297. aastal sunnitakse kogu sõjaväge keisrile jumalikul tasandil truudust vanduma, misjuures kristlased, kelle usupõhimõtetega see ei sobi, peavad ametikohalt lahkuma. Peagi kordub sama asi ka juba ülejäänud ametkonnaga.
Diocletianus haigestub ja valitsemisel ja sõjaväes kogub populaarsust caesari ametikohal olev Galerius. Galeriuse ema on suur Rooma pärandi fanaatik, mistõttu austab neid traditsioone ka G. Arvatakse, et kristlusevastaste ediktide põhipärinevus on seotud just temaga.
303. aastal puhkeb Nicomenias, kuhu keiser pealinna on liigutanud, Diocletianuse residentsis suur tulekahju. Süüdistatakse kristlasi ja antakse välja edikt, mille kohaselt peab kirikud lõhkuma, konfiskeerima usuga seotud esemed ja pühakirja, jumalateenistused keelustada, kristlased ametikohtadelt vallandada ja ühtlasi kaotavad nad oma seisusliku kaitse. Diocletianuse naine ja tütar, kes olevat samuti kristlased olnud, sunnitakse ohverdama keisrile.
Samal aastal järgneb teine ja kolmas edikt, mis sunnivad kõik vaimulikud määramata ajaks vangi ja siis edasi keirile ohverdama.
304. aastal sunnitakse vaimulikud ohverdama surma hinnaga. Ei tahaks pikemalt detailidesse laskuda, ent kaasatud olid igasugused venitamised, praadimised, keetmised jms.
305. aastal allkirjastatakse edikt, mille kohaselt läheb Diolectianus erru. Galerius otsib ka kristluse suhtes vaenulikult meelestatud Caesarid.
Constantinus Chloruse (caesar) poeg Constantinus ei taha võimust ilma jääda. Ta läheb peale isa surma Suurbritanniasse, kus sõjavägi kuulutab ta uueks Augustinuseks. Galeriusel ei jää midagi muud üle kui nõustuda, seda küll ainult caesari kohaga
Diocletianuse kaasaugustus kutsutakse koos poja Maxentiusega Rooma, kellest viimase sõjavägi teiseks Augustinuseks kuulutab. Teda ei tunnista ei Constantinus ega Galerius
G ja D määravad teiseks Augustuseks Liciniuse.
311. a sureb Galerius
5. Õpetuslikud vaidlused neljanda sajandi kirikus. Esimene ja teine oikumeeniline kontsiil. Triniteediteoloogia. Donatism. Ariuslus.
6. Munkluse areng kuni 5. sajandini. Kristluse kaks eluvormi. Eremiitlus. Anahoreetlus. Koinobiitlus.
7. Õpetusküsimused ja kristlik vagaduselu 5. sajandil. Kristoloogiline tüli. Koolkonnad.
8. Kirikuisa Aurelius Augustinus
Aurelius Augustinuse pärand on kahtlemata väga oluline. Tema kirjutatud teos "Pihtimused" ("Confessions". Confess = pihtima, aga ka usku tunnistama) on tänapäevani üks loetumaid teoseid Lääne kirkus. Kuni 11.-12. sajandi Canterbury Anselmini ei leidunud tema teoloogiale väärilist alternatiivset käsitlust.
Augustinus sündis 354. aastal isa poolt paganlikku ja ema poolt kristlikku perekonda. Tema haridusele pandi rõhku ja selle eest käidi välja suuri summasid. Peale isa surma noores teismeeas aitasid Aureliust patroonid.
(Edasine materjal puudub)
9. Kristlik kirik riigikirikuna. Theodosius Suur ja kiriku areng 4–5. sajandil.
Theodosius Suur oli võimul 379-395. 380. aastal antakse välja cunctos populos, dokument, mis annab kolmainsusele esimest korda kirikuvälise dogmaatilise tähenduse. Kristlikust kirikust saab riigikirik ja kõiki teisi õpetusi hakatakse pidama hereetlikeks. Taganetakse sallivusprintsiibist. 386. aastal käsib keiser esimest korda templid sulgeda. 389. aastal sunnitakse senat, mis on viimane paganliku autoriteediga tugev organisatsioon, ütlema piduliku vandega lahti oma usust. 391. aastal keelab keiser igasugused paganlikud riitused ja 92. aastal kriminaliseerib need, keelates isegi templitesse sisenemise. Seejuures vaadatakse läbi sõrmede kristlaste terrorile, mille kõige süngemad episoodid leiavad aset Aleksandrias, kus süüdatakse raamatukogu ja tapetakse naisfilosoof ja -teadlane Hypatia. Victorias võetakse maha Nike altar.
Keiser Theodosiusele andis nõu Milaano piiskop Ambrosius, keda peetakse üheks doctor ecclesiaest. Ambrosius seisab selle eest, et kiriklik õigus oleks alati üle ilmalikust ja et see kuuluks vaid kirikutele ja piiskoppidele. Arusaamatusi tuleb Theodosiuse ja Ambrosiuse vahel kristlike rüüstamiste kontekstis. Kui 388. aastal kristlased juudi sünagoogi hävitavad ja Theodosius selle oma rahade eest uuest üles käsib ehitada, suudab Ambrosius keisri käsu ümber pöörata. 89. aastal mõrvavad kristlased Tessalonikis militaarülema, mille peale korraldab keiser 7000 elu nõudva massimõrva. Selle peale heidab Ambrosius Theodosiuse kirikust välja. Theodosius vastab piiskopile kirjaga, kus ta selgitab oma positsiooni, öeldes, et keiser on kirikus samasugune inimene, nagu iga teinegi. Seni kuni keiser säilitab paganlikke altareid, ei ole aga Ambrosius nõus talle jumalateenistust pidama.
Et kristlusest saab riigiusk, tuleb inimesi suurte hulkadena. Esialgu jääb katehhees siiski püsima, kuigi hiljem juba devalveerub. Kes tahab saada kristlaseks, peab leidma endale käendaja. Uuritakse kristlaseks saamise motiivi ja põhilisi teadmisi usu alustest. Peamiseks teadmiste saamise kohaks saab jutlus. Alates 5. sajandist katehhumenaat lüheneb ja aina rohkem hakatakse ristima ka lapsi.
Muutub ka suhtumine kirikusse. Kristlaseks saamine kujuneb eluaegseks protsessiks. Mida lihtsamaks muutub kristlaseks saamine, seda raskemaks muutub kristlaseks olemine. Jutlus võib olla moraliseeriv. Näiteks 5. sajandil keelati kristlastele teatris käimine, moenarrused ja paganlikud tavad. Moraliseerivus käib ka rikaste pihta. Jutlustes kritiseeritakse ihnsust. Seejuures näitab kirik initsiatiivi ka tegudes, luuakse üleriigiline vaestehoolekanne. 4.-5. sajandil saab askeetlusest ja eraomandist loobumisest suur trend. Hakkab levima kristlik kirjandus ja jätkub Constantinuse käima lükatud kirikuehitus. 4. sajandist hakkavad levima suuremad kirikutüübid, kolmelöövilised basiilikad.
Toimub eristumine liturgias. Lääne kristluses on ühildavaks elemendiks ladina keel, kuigi erinevused on Milaano Ambrosiuse, Alpide keldi ja Hispaania liturgia vahel. Idas eristuvad üksteisest Antiookia ja Aleksandria liturgiad, misjuures on ka palju alamkategooriaid, nagu näiteks kopti, süüria, armeenia jne. Rooma pärandist võetakse üle küünlad ja viiruk, parema poole tähtsustamine ja aklamatsioon. Retsiteerimine võetakse juutidelt. "Ite, missa est" on olnud kasutusel Rooma koosolekute lõppedes. Rooma kiriku liturgia on massidele suunatud.
Pannakse paika ka kirikukalender. Aasta jagatakse kaheks, misjuures ühe poole tähtsaimaks sündmuseks on ülestõusmispühad ja teise poole oma Kristuse sünd. Viimast hakatakse 6. jaanuaril paganliku taustaga Epifaania ajal. 5. sajandil hakatakse kalendrit kordineerima erinevustele vastavalt, mis on siiski nähtaval tänapäevani. Ida- ja Lääne-Rooma suhtlus muutub aina fragmenteeritumaks.
Olulist rolli mängivad ka reliikviad ja pühakutepärimus.
II VAHEEKSAM
1. Õhtumaa üleminek Keskaega. Suur rahvasteränne. Lääne kristluse germaniseerumine ja selle mõju.
Üleminekuperiood kestab 5.-8. sajand. Sündmuste kese nihkub Vahemere äärest teispool Alpe. Põhja-Aafrikasse jõuab Islam, Fatimiidide kalifaat ja Isegi Hispaaniasse ulatub Cordoba kalifaat. Kristlikust kirikust saab ühenduslüli roomaliku ja germaanliku vahel. Kahesuunaline protsess. Kreeka päritolu goot Wulfila tõkis 4. sajandil piibli gooti keelde.
Rahvasterännu põhjuseks on slaavlaste ja germaanlaste ülerahvastatus ja Rooma riigi nõrgenemine. Kui hunnid 2. sajandil Hiina külje alt liikuma hakkasid, paiskasid nad kohalike hõimude piirid segamini. 4. sajandil vallutasid nad tänapäeva Ukraina alad ja lükkasid liikuma goodid. Korraldati röövretki Rooma. Keiser Aetius oli hunnide vastu sõbralik, lootes neilt sõjalist abi germaani hõimude vastu. 378. aastal said idaroomlased Adrianoopoli lahingus gootidelt valusalt lüüa. Hukkus keiser Valens. Keiser Theodosius sõlmis gootidega rahu. Siiski tungivad goodid varsti väejuhi Gainase eestvedamisel Ida-Roomasse ja vallutavad Konstantinoopoli. Linna hoidmine ei kesta kaua. Linnarahvas on gootide vastu väga negatiivselt meelestatud ja see suurenab ka arusaamatusi lääne ja ida vahel.
Gooti väejuht Alarich korraldab sõjakäigu Lääne-Roomasse. Et end kaitsa, tuuakse väed ära Britanniast, mis loovutatakse nõnda barbaritele. Alguses annab Stilicho, Rooma väejuht Alarichile lüüa, ent kui ta 408. aastal mõrvatakse, on tee Rooma linna valla. 410. aastal vallutab Alarich Rooma. See on uskumatu sündmus, mis tähistab sümboolselt ajastu lõppu. "Igavese linna" tiitel ei tähenda enam midagi. Püha Hieronymos kirjutab: "Linn, mis oli suutnud vallutada kogu maailma, vallutati".
Läänegootide liikumahakkamine põhjustab üleüldise rahvasterände, mille tagajärjel tungivad Rooma riigist osa saamise lootuses Rooma ka sueebid, vandaalid, alaanid. Vandaalid liiguvad edasi Põhja-Aafrikasse, sueebid loode-hispaaniasse. Vandaalide kirik langeb alles 6. sajandil Justinianuse töö tagajärjel. Alpide ümbrusesse tuleb uusi rahvaid, nagu näiteks alemannid, burgundid, frangid. Moodustatakse liite. 451. aasta Katalaunia lahingus sõdivad ristitud germaanlased ja roomlased hunnide vastu. Attila sureb 452. aastal. Võideldakse slaavlastega, rajatakse Frangi riik, mis erinevalt teiste germaanlaste vastuvõtlikkusest kristlusele ei ole kristlik.
Lääne-Rooma lõpp saabub 476. aastal, kui lapskeiser Romulus Augustus Odoakeri, kellest saab Itaalia kuningas, maha võetakse. Tema etniline taust on segane, ent tema armee koosneb eelkõige germaanlastest. Lääne-Euroopas toimub kristluse germaniseerumine ja tekivad vasallisuhetel põhinevad riigid. Paganlik ja kristlik traditsioon segunevad. Hunnišamaanid on kristlased.
Ristiusu germaniseerumine toob kaasa isiklike maakirikute rajamise tava. Hakatakse ehitama väikseid kirikuid, mis kuuluvad kohalikele kuningatele, maaomanikele, vürstidele, kes on ka kirikupead. Rooma paavsti võim on teoreetiline, aga maakirikute tekkimisega on 6. sajandiks vastuolud kristliku kiriku suhtes maha surutud. Gootid on usuerinevuste suhtes sallivad ja nad oskavad hinnata ka Rooma traditsioone ja valitsemistavasid, hüljates isegi enda omi ja võttes üle võõrast. Rooma kristlikku, aga ka paganlikku pärandit hakatakse säilitama kloostrites.
Vincentiuse traditsiooniprintsiibi kohaselt hakatakse väärtustama kristlikku traditsiooni, sest germaanlaste homoiusteoloogia oli vastuolus roomalike arusaamistega. Ka Rooma paavstid muretsesid, et kristlusest ei saaks germaniseerununa neile lihtsalt uut hõimuusku.
2. Bütsantsi kirik varakeskajal. Keiser Justinianus. Kiriku ja riigi suhted. Monofüsiitlus.
Justinianus tuli Ida-Roomas võimule 527. aastal. Peale Lääne-Rooma langemist valdavalt ariuslastest germaanlaste kätte oli Bütsanti kirikust saanud ainus kristlikku peavoolu esindav kirik. Justinianuse eesmärk oli 451. aastal Chalkedoni kirikukogul kokku lepitud usk ja impeerium taastada nii palju kui see veel võimalik oli. 533. aastal õnnestus tal tagasi vallutada vandaalide poolt võetud ala ja 554. aastal idagootide Itaalia.
Justinianus pidi tegelema paljude sisepoliitiliste küsimustega, mille tulemuseks on kogu impeeriumi jaoks välja töötatud corpus iuris civilis, õiguskorpus, mis tegeleb kõikvõimalike küsimustega ka kristluse alal. (Näide: Vaimulik ei tohi oma koguduse juurest lahkuda kauemaks kui aastaks, kui see ei ole just äärmiselt vajalik. Ta ei tohi olla abielus.
Monofüsiidid Süürias ja Egiptuses. Aleksandria Kyrillose õpetus monofüsiitlusest. Origenese 24. teesi vande alla panemine ja kolme kapiitli tüli, kus Justinianus tahab, et Rooma paavst mõistaks need kolm Chalkedoniaegset autoriteeti hukka. Paavst Vigilius on lõpuks nõus Origenese hukka mõistma, ent teenib sellega kohalike vaimulike pahameele.
3. Paavstluse teke ja areng kuni 6. sajandini. Bütsantsi ja Rooma suhted.
Rooma riigi keeleline ja kultuuriline segregatsioon oli nähtav juba 2. sajandil. Rooma kirik tõusis teiste impeeriumikirikutega võrreldes esile, olles eneseteadlikum ja autoriteetsem kui teised. Selle põhjustajateks oli üksi läänes olemine ja apostellik autoriteet Peetruse ja Pauluse tegelaskujude läbi. 2. sajandist pärinevad ka esimesed piiskopinimekirjad, mis tähistavad järjepidavust Peetrusest endast.Rooma autoriteedi tõttu hakatakse erinevates piirkondades problemaatiliste küsimustega pöörduma mitte enam kohalike piiskoppide, vaid just Rooma piiskopi juurde, seda eriti näiteks Põhja-Aafrikas. Ajapikku kasvas tähelepanu jätkudes ka majandus, mis andis Rooma (linna) kristlastele võimaluse vaeste eest hoolt kanda. Pole ime, et see suurendas mõjuvõimu veelgi.
Bütsantsi ja Rooma erinev tegevus kirikuelus hakkab segereerima ka kristliku usu mõistmist. Roomas pandi alus kanoonilise korpuse loomisele. Sajandite jooksul oli sinodite ja kirikukogude pidamisest jäänud palju materjale, mida hakati Läänes koguma ja süstematiseerima. Selle käigus liideti Nikaia kirikukogu otsustele Serdica sinodi otsused. Lisaks lääne kanoonilisele korpusele erines ka lääne ja ida arusaamine kirikukogude kokku kutsumise tavadest, misjuures idas oodati korralduslikku sekkumist eelkõige keisrilt. Läänes oli sinodite tava autonoomsem.
Esimene Rooma piiskop, kes hakkab sekkuma teiste piiskopkondade küsimustesse on Victor I, kes on ametis aastatel 189-198. Ta püüab kogule kirikule Rooma arusaami peale suruda Väike-Aasia koguduste ülestõusmispühade tähistamise küsimuses, kes tähistavad pühasid nädalapäevadest sõltumatult kuukalendri järgi. Esimene Rooma piiskop, kes teadaolevalt põhjendab Rooma autoriteeti kurikuulsa evangeeliumi kirjakohaga Mt 16:18 on Kallistos. Peale teda kasutavad sama pärimust ka Stephanos ja Damasus I, misjuures Damasus võtab kasutusele mõiste "apostellik tool".
381.aasta Konstantinoopoli konsiilil võetakse vastu otsus, et Konstantinoopoli patriarhil on sama suur autoriteet kui Rooma piiskopil, mida Rooma pole kunagi tunnistanud. 382. aasta sinodil Roomas kinnitatakse Rooma autoriteeti õndsusloolistel põhjustel. 404. aastal, kui ametis on paavst Innocentius I, viiakse sisse seadus, millekohaselt on kõik suuremad kirikuküsimused alati Rooma asi. Võib öelda, et see on hetk, mil saab alguse paavstluse võim üle kogu kiriku.
Innocentius käitub nagu paavstile kohane. Ta sekkub kõikvõimalikesse kirikuküsimustesse. Siit pärineb ka lause "Roma locuta, causa finita est". Tema ajal toetab Rooma autonoomiat Augustinus. 412. aastal kuulutab Kreeka piiskop ennast Rooma piiskopi vikaariks, millega seotakse Kreeka ja Balkan Rooma alla. Idakirkiku struktuur pannakse paika 451. a Chalkedonis. Konstantinoopoli patriarhile lisandub lisanimi "oikumeeniline".
Esimeseks paavstiks võib nimetada Leo I Suurt, kes oli võimul aastatel 440-461 oma surmani. Teoloogilise pärandi tõttu nimetatakse teda ka doctor ecclesiae. Üks tähtsamaid teoloogilisi sündmusi oli paavst Leo kiri kristoloogilise tüli seletamiseks. Just tema ehitab Rooma primaadist kindla süsteemi, mida idakirik kunagi tunnustanud ei ole. Leo määratleb ennast Peetruse järeltulijana ja võtab kasutusele nime Vicarius Christi. Kui Põhja-Aafrikas olukord vandaalide sissetungide järel ebastabiliseerub, siis määrab Leo uuesti maha võetud piiskopid ametisse.
Probleeme tekib Gallia Hilariusega, kes on Leo arust oma võimu kuritarvitanud. Et ära hoida Gallia patriarhi tekkimist, võtab Leo Hilariuse ametist maha. 445. aastal annab ta välja edikti, kus ta rõhutab kiriku ühtsust ja Rooma piiskopi autoriteeti. Leo ei näe midagi halba ka kristliku pärimuse sõjalises kaitsmises. Tema imperaatorlik identiteet on populaarne rahva hulgas. Leo kohtub ka tähtsate väejuhtidega, nagu näiteks hunni Attilaga, kes peale Rooma lunaraha saamist tagasi tõmbus. See tõstab paavsti autoriteeti veelgi.
5.sajandil on ametis Gelasius I ja Symmacus, kelle ajal lisanduvad kahe mõõga teooria, idee sellest, et paavsti üle ei saa mitte keegi kohut mõista, paavsti mõiste ja palliumid. 6.sajandi lõpuks näeb kirik keskaja suurimat paavsti Gregorius Ist, kes erinevalt Leost meenutas pigem munkaskeeti ja olevat olnud kohutavalt tagasihoidlik. Temaga käis kaasas alandlikkus isegi siis, kui ta kedagi ründas. Ta nimetab ennast "servus servorum dei" ja annab oma isikliku sissetuleku heategevusse. Kirjutab "Pastoraalreeglistiku", "Dialoogid Itaalia kirikuisade elust ja imedest". Reformib liturgiat ja kirikulaulu, millest hiljem tuleneb ka gregooriuse laul. Luuakse eraldi kool Schola Cantorum, kus hiljem hakkavad eriti benediktiini mungad kirikulaulu uuendamisega tegelema.
4. Keskaegne munklus Läänes kuni Cluny kloostrireformini. Martin Toursist, Johannes Cassianus, Benedictus ja tema reeglid.
Martin Toursist rajab Galliasse kloostri aastal 361. Temast saab Toursi piiskop 371. Teda hakatakse nägema Gallia askeetluse vaimse juhina, kes hakkab omanäolist lääne munklust esindama. Tema elulugu "Vita Martini" on täis imelugusid ja saab eeskujuks teistele munkadele. Marmoutier'i klooster, kuhu Martin oma mungad kokku kogub, on näide munklikust elust, kus elatakse koos, ent omaette. Vaatamata sellele, et Martinit titulleeritakse vahel ilmavõõraks, reisis ta oma munkadega palju ringi ja rajas mitmeid kloostreid. Tema pärimusele iseloomulikud munklikud jooned on lüliks koinobiitliku ja askeetliku vormi vahel.
Teine samuti rikkast perekonnast pärit mees oli Honoratius, kes rajas aastatel 405-410 Rhone jõe lähistele Leriniumi kloostri. Sealne elu hakkas tõmbama noori, haritud ja rikkaid mehi, kes said Rhone jõe orus varjuda germaani hõimude kallaletungide eest. Poliitilisest aristokraatlikust kõrgkihist saab nõnda vaimne, mis kaotab ära vastuolu ka askeetliku ja haridusliku eluviisi vahel. See on eeldus tulevase kristlikku ja roomalikku pärimust säilitava kloostrivormi jaoks. Haritud munki sai rakendada ka piiskoppidena ja nõnda ei jäädud wõeraks ka katoolsele kirikule.
Leriniumi kloostris valitses kord. Alluti abtile. Vaimne töö vaheldus füüsilisega, kusjuures kõige raskemad tööd, nt põllutöö jäeti kloostriorjadele, kelle olemasolus näeme roomaliku traditsiooni edasikandumist. Käsikäes elasid askees ja eremiitlus, kusjuures rikkamatel munkadel oli endiselt võimalik elada "pühakutena" kongides.
Johannes Cassianuse puhul on märgata palju ida mõjutusi. Ta oli palju reisinud ja peatunud ka Egiptuse munkade juures. Konstantinoopolis sai ta diakoniks. Märkimisväärne on 12-raamatuline kirjalik pärand, kus ta tegeleb mungaks olemise küsimusega. Johannes näeb seda kui "pidevat võitlust" 8 pahega, millest ohtlikumad on mõõdutunde puudumine ja mittekasin eluviis, aga ka iha, viha, kurbus, laiskus, auahnus ja kõrkus. Ta kirjutab sellest, kuidas kiusatused võivad tulla ka kirikust endast, ent pooldab siiski sellega seotud olemist, sest see on vajalik munkluse kooshoidmiseks. Cassianuse tööd mõjutavad ka hilisemat pihikonseptsiooni.
Johannes ei austa suurelt Augustinuse patuõpetust, pidades vabast tahtest jumala poole pöördumist siiski võimalikuks. See semi-pelagiuslik mõtteviis keelatakse 529. aasta Orange sinodil. Munkluse seisukohalt on niimoodi mõtlemine aga edasiviiva jõuga.
Flavius Cassiodorus rajab Vivariumi kloostri, mis saab oma aja suurimaks teadusliku uurimustöö keskuseks. Seal on suurim raamatukogu. Flavius on suur kirjutaja ja tõlkija ja ta räägib oma kirjutistes palju ka munkade igapäevaelust. Kloostris keskendutakse nende stuudiumile ja vaimsele tööle. Flaviuse kristliku kiriku ajalookäsitlus kannab nime "Historia tripartia".
4.-6. sajandil on munklus populaarne, ent kostub ka tõsiseid vastuhääli vanapaganlikest ja keiserlikest ringkondadest. Palju liigub gürovaage, rändmunki, kes on probleemiks nii katoolsele kui ka munklikule kristlusele. 506. aasta Agde sinodil keelustatakse gürovaaglus nõnda, et keelatakse nende vastuvõtmine kloostrites ja eeldatakse tagasisaatmist sinna, kust nad on tulnud. Lisaks keelatakse ka teistest munkadest eraldumine, väljaarvatud erandjuhtudel. Need otsused on aluseks kahele keskaegsele munkluse printsiibile: paiksus ja osadus kogukonnast.
Chalkedonis 451. kehtestatakse reeglid ka abtide allumisest piiskoppidele ja keelust munkluse eraomandusele, misjuures see on lubatud kloostritele üleüldiselt. Reeglistike paikapanemine sinoditel ja kirikukogudel vallandab reeglistikkude boomi. Neid hakatakse looma kõikjal, kuigi enamik reeglistikest jäävad episoodiliseks. Erandiks on Monte Cassino kloostris tegutsev abt Benedictus, kelle "tagasihoidlikud reeglid" levivad varsti peale tema surma üle kogu kloostrisüsteemi. Kokku on reeglitel 73 peatükki, kus pannakse paika vaimsed kui ka olmelised (nt. lühike uneaeg) reeglid. Reeglistik on lääne munklusesse pärandanud lause "ora et labora".
5. Frangi riigi tõus. Kiriku ja riigi suhted.
Frangi riigi riigiusuks saab kristlus peale Clodovechi ristimist. Clodovechi naine on olnud tulihingeline katoliiklane. Kui nende esimene laps veidi aega peale ristimist sureb, ei heiduta see Clotildet, kuigi Clodovech näeb seda germaani jumalate saadetud karistusena. Pöördepunkt olevat saabunud peale lahingut allemannidega, mille ajal olevat Clodovech palvetanud Kristuse poole, et too tal lahingu võta aitaks. Peale seda lasi ta ennast ja oma sõjaväge (täpselt pole teada, aga vahemikus 496-507) ristida.
6. Karolingide dünastia. Karl Suur, Ludwig Vaga. Kiriku riigi suhted. Kirikuriigi teke.
Karl Martell on võimekas kojaülem. Langobardidelt alade vallutamine 754. a Pippin Lühikese poolt. Paavst Sakarius. 751. aastal saab apostelliku autoriteedi heakskiidul Pippinist uus kuningas. Quierzi sinod. "Patri monium perti".
7. Kiriku- ja haridusolud karolingide ajastul. Cluny kloostrireformid. Paavstluse areng 8.–10. sajandil
Karolingide renesanss jõuab oma kõrgpunkti Ludwig Vaga ajal, kes paneb väga palju rõhku haridusele ja religioossusele. 813. aastal on Karl Suur andnud välja käsu kõigile pereisadele saata oma pojad koolidesse, kus valdavalt õpetavad vaimulikud. "Karolingide renesanss" tähistab ajastut, kui Aachenist sai vaimne keskus Roomast pärinevate dokumente säilitavate raamatukogude ja toomkooliga. Tekib ka ilmikute kiht, kes hakkavad tegelema noorte õpetamisega. Tegeletakse tõlkimisega. Karl peab väga lugu Benedictuse reeglitest ja on ka ise vaimseks eeskujuks, õppides veel hiljuti enne surma lugema. Karli nõuandjast munk Alkuin julgustab oma õpilasi mitte rahulduma lihtsate vastustega. Tema eestvedamisel lähtutakse õpetamisel peale teoloogilise õpetuse ka seitsmest vabast kunstist.
Kirikuelus toimub ilmalikustumisega seoses mitmeti allakäik. Umbes 8.-9. sajandil (võimalik, et seoses Pippin Lühikese ja paavst Stephanos II sujuvama suhtluse tarbeks) võltsitakse n-ö 4. sajandist pärinev "Constantinuse kinkeakt", mille sisu toetab paavsti ülemvõimu ilmalikust võimust. Selle üks osa "Isidoruse dekretaalid" ütleb, et paavst on kogu maailma pea. Roomas kasutatakse enda jõu maksma panemiseks neid dokumente sellest ajast ohtrasti, misjuures nende võltsingulisust tunnistati alles 19. sajandil.
Ilmaliku võimu mandudes peale Ludwig Vaga valitsusajale järgnevat võimuvõitlust mandub ka vaimuelu. Siit saab alguse nn "Pime ajajärk", mis kestab kuni kloostrireformide levikuni. Kiriklikud ametid riigistuvad, vaimulikud osalevad sõjaväes. See viib välja simoonia ja nepotismini. 10.-11. sajandi paavsti autoriteet on olematu, seda vaid kohaliku piiskopivõimu tasandil. Kuigi on ka tavapäraselt häid paavste, on see periood see, kust pärineb legend naispaavst Johannast, kus peetakse 9. sajandi "Laiba sinod"
8. Ottoonide-Saalide dünastia. Riigikirik, universaalriigi kontseptsioon. Staufide dünastia aegne kiriku ja riigi suhete korraldus.
Peale ebastabiilset olukorda Karolingide dünastia lõppedes saab võimule Otto I 960. aastal. Ta paneb aluse Ottoonide-Saalide dünastiale ja tekitab kõige suurema seotuse riigi ja kiriku vahel. Osad vaimulikud sunnitakse ilmaliku võimu teenistusse ja vastutasuks annab Otto neile maavaldusi, mis lähevad küll peale valitsemisaega riigi kätte tagasi. Vaimulikel ei tohi olla lapsi, kes võiksid tahta maaharimist jätkata. Kultuuriliselt räägitakse mõningasest renessansist. Kunstis oli valdav stiil romaanistiil.
Kuningal oli võimalik vaimulikke ametisse määrata ja sealt maha võtta enda soovidele vastavalt. Seda nimetati investituuriks ja see tekitas hiljem suuri tülisid.
Otto poeg Otto II abiellus Bütsantsi keisritütrega ja Otto hakkas igatsema roomaliku impeeriumi taastamist. Ta ei jõudnud selleni kunagi, vaid suri noorelt malaariasse. Seda unistust jätkas aga Otto III, kes krooniti 996. aastal Saksa-Rooma keisriks ja kes võttis üle bütsantslikke kombeid. Valitsedes üle Rooma kuulutas ta 998. aastal universaalkiriku konseptsiooni täidetuks. Otto oleks pidanud abielluma Bütsantsi printsessi Zoega, ent takistuseks sai Otto varajane surm. Pikemas perspektiivis ei oleks saanud välistada ka Bütsantsi ja Saksa-Rooma ühinemist.
Staufide ehk Hohenstaufide dünastia oli võimul 1057. aastast 1254ndani. Protsess, mis sellel ajal võrsub, on vastandlik Ottoonide omale, sest ilmalik ja vaimulik võim hakkavad üksteisest tugevalt eralduma. Tuntuim valitseja on 12. sajandil valitsenud Friedrich Esimene Barbarossa (Punahabe), kes püüdis piirata vürstide võimu, kes olid Saalide ajast peale liiga võimukaks saanud. Sõjajalale mindi ka paavstlusega, sest kirik, kelle varale oli raskem ligi pääseda kui varem, oli vaenujalaks. Itaalias moodustati aga Barbarossa vastu Lombardia Liiga, mille eesmärgiks oli end Saksa-Rooma laienemise eest kaitsta.
9. Reformpaavstlus ja gregoriaanlikud reformid. Tsölibaadiküsimus. Simoonia. Humbertus di Silva Candida. Uued ordud.
10.sajandil oli langenud itaalia poliitilisse kaosesse.
10. Ida- ja Lääne kirikute suhted vara- ja kõrgkeskajal. Ristisõjad. Rüütliordud.
Reformpaavstlus saab alguse paavst Leo XI juhtimisel, kes on ametis 1049-1054. Tal õnnestus enda ümber koondada andekaid abilisi, näiteks Cluny munk Hildebrand, kellest saab hiljem paavst Gregorius VII ja hilisem kardinal prantsuse Moyenmoutier' kloostri munk Humbert. 1054.a suur skisma ehk kirikulõhe ida ja lääne kiriku vahel.
III VAHEEKSAM
1. Kiriklik ja rahvalik vagadus ning kultuur keskajal. Sakraalsed ruumid ja toimingud. Pühakutekultus. Sotsiaalsed muutused. Hiliskeskaegne kirik ja eelreformaatorid.
Keskaegne vaimulik rahvakultuur võis vahel kiriklikust teoloogiast väga erineda. Selle kulminatsiooni võiks sümboliseerida kristlikus satiiris esinev narripaavst, kes külarahvast kuni 19. sajandini naerutas. Kui alates 9. sajandist oli pühakute pühakuks tunnistamisel vaja piiskopi toetust, siis 993.aastast kehtestati nõue ka paavsti toetusele. Esialgu oli paavst vaid formaalne kinnitaja, kuni paavst innocentius III-ni, kes 13. sajandil selle töö puhtalt paavsti kätte usaldas. Pühakuks saamiseks oli vaja sooritada (kasvõi peale surma) 2-3 imet, aidata ligimesi ja soovitatavalt surra märtrisurma. Olulisi märksõnu: • Maarjakultus • Lisaaltarid, kabelid, kaasaskantavad altarid • Ristimärk • Pihil käimine vähemalt üks kord aastas (1251. a laternaalkonsiil) • Indulgentside müümine • Peetrus Lombardiuse 7 sakramenti. Kinnitatakse alles 16. sajandil, 19. sajandil lisatakse abielu.Muutustega teoloogias, mille lööb käima Canterbury Anselm, saab oluliseks mõisteks au. Uus sotsiaalne grupp - linnaelanikud, tekib 12. sajandil, kui kujuneb lõplikult välja ka rüütliseisus. Linnastumise tagajärjel muutub ka üleüldine majandusmudel. Kunstis asendub romaani stiiliga gootika. Gregoriuse laulu kõrval muutub tähtsaks ka ilmalik muusika, mida üles kirjutama hakatakse. Toimub üleüldine ilmalikustumine.
Väga tormiline aeg on 14. sajand. 1309. aastast 1377. aastani resideerus tänapäeval õigeks peetav Rooma paavst Avignonis. Ajajärku tuntakse Avignoni vangipõlve nime all. Poliitilise anarhia tõttu viis paavstitooli Prantsusmaale paavst Clemens V. Kuigi seal oli turvalisem, siis kaotas paavst autoriteeti, lahkudes Peetruse pärimust kandvast Rooma linnast, kuhu palverännakud ei lakanud.
John Wycliffe oli Oxfordi loogika- ja teoloogiaprofessor 14. sajandil. Ta avaldas kirikuvõimu suhtes kriitilisi teoseid, suhtudes negatiivselt kiriku omandisse, toetades rahvuskiriku ideed. Ta alustas ka Vulgata tõlkimist inglise keelde, pidades seda oma suurimaks inspiratsiooniks lisaks kirikuisa Augustinuse tekstidele. Piiblitõlge valmis 1382. aastal ja seda hakati nimetama lollardite piibliks.
Wycliffe'i ideed leidsid hea vastuvõtu Böömimaal. Inglismaa ja Böömimaa olid omavahel sõlminud dünastilised sidemed, mille läbi said tšehhid Oxfordis õppimas käia, kust tõi esimesena Wycliffe'i teoseid Prahase Praha Hieronymos.
2. Martin Lutheri elu ja õpetus
3. Reformatsioon Saksamaal ja mujal Euroopas. Zwingli, Calvin. Konfessionaalne ajastu.
Konfessionaalne ajastu Aubsburgi usurahust (1555.a) Westfahli rahuni 1648. aastal. Mõiste ise on välja kujunenud alles 20. sajandil. Seda perioodi on hiljem ka nihutatud ja sellele on antud voolav tähendus, paigutades seda vahel ka varasemaks. KA. Tunnuseks on igasuguse avaliku elu langemine konfessionaalsete vastuolude alla. Varasemast kristlusest räägitakse kui ühtsest ruumist, mis ei tunne konfessionaalset polariseerumist kuni Lutherini, mil toimub konfessioonide paljunemine. Ennast määrtaletakse vastastikuliselt, teineteise vaadete lähtuvalt. Omaenda seisukohti reflekteeritakse teistega võrdluses.
Kurbloolisus tuleb esile suurtes sõdade arvus, mida tollal peetakse. Nt 30. aastane sõda 1618-1648. See sõda kannab vähemalt esialgu usulist eesmärki. Omane on see, et mida aeg edasi, seda enam tulevad konfessionaalsete erinevustega koos esile ka poliitilised erinevused. Jagunemised toimuvad ka konfessioonide siseselt, mis hakkab lõpuks süvendama ka sekulariseerumist. Jällegi, seda enam saavad konfliktid poliitilise iseloomu.
Konfessionaalne ajastu on ka kiriku struktuuri ja korralduse mõttes oluline: kujuneb välja territoriaalkirik nõnda, et mingi piirkonna religioosse määratluse valivad riik ja valitseja. Territoriaalkirikud on seotud riikidega, nt Saksamaal ka väiksemate vürstiriikidega. Reformatsiooniajast jätkub vaimsus ja kirgastunud sügavus, diskuteerimine usuteemade üle. Just luterlikus keskkonnas on see arutelu kõige elavam ja seal tekib ka üksjagu diskussioone. Sestap on konfessionaalsest ajastust räägitud ka kui hilisreformatsioonist ja kalvinismi tuleku ajast, mis saab protestantlike kirikute peres oluliseks.
Adiaphora tüli vältas 16. sajandi keskpaigas. Põhiküsimusteks oli luterliku reformatsiooni mõju teistele valdkondadele ja nende olulisusele, nt et kas reformatsioon peaks tegelema ka ilmaliku õigusega või peaksid need küsimused jääma riigi või kohaliku kiriku otsustada. Need küsimused olid eeskätt seotud Melanchthoniga ja tema järeleandmistega katoliku kirikule, kus neid küsimusi ei peeta eriti oluliseks. Luteri kirikus tekitab see protesti. Traditsiooniline vaade põhineb siin kahe riigi õpetusel ja õigeksmõistuõpetusel. Seejuures ei ole luterlastele miski muu olulisem kui õigeksmõistuõpetus.
Sünkretistlik tüli 16. saj keskpaigas. Inimese vaba tahe ja see, kui palju on tal üldse võimalik õigeks mõistetud saada. Sellega on seotud Osiandri tüli, kus kõneldakse mõnevõrra varakristlikus võtmes patuse õigeks tegemises kristuse jumaliku loomuse sisenemise läbi inimesesse. Kui kristlik loomus asub inimesse, saab ta õigeks. Aga see seisukoht heideti kõrvale. Kõigil nendel tülidel on tähtsus luterliku teoloogia fikseerimise jaoks: küsimus vabast tahtest, õigeks mõistmiseks ja muidugi ka armulauast, mis oli juba tõstatatud seoses Zwingliga. Ka Melanchthoni õpilastele heideti ette kaldumist kalvinismi just armulaua kombestiku suhtes.
Kõik see
viib välja uute tekstide tekkimiseni. 16. sajandi keskpaigas on katoliku kirik
jõudnud kirikukogu kokku kutsumiseni. Luteri kirik hakkab õpetlikke küsimusi
(nt vürstide initsiatiivil) dokumentidena kokku võtma. On vaja õpetuslikku
selgitust. Esialgu sünnib kirjandus kohalikul tasandil, nt Torgau raamat,
mis saadetakse luterlikele territoriaalkirikutele arvamusavalduseks ja mis saab
deklaratiivse vormingu. Sellele lisatakse ette lühike selgitus ja selle baasil
vormitakse 1577. aastaks Concordia vormel, mis on luterlike seisukohtade
põhiraamat. Siduv kommentaar Aubsburgi usutunnistusele, mille eesmärk on
lõpetada luterluse sees toimuv kemplemine ja näidata väljaspoolsetele
konfessioonidele luterliku kiriku ühtsust.
- Pühakiri on õpetuse alus
- Kolm vanakiriklikku
usutunnistust + Aubsburgi usutunnistus = tõetunnistused. Usutunnistused on
pühakirja juurde teed avavad lausete kogumid.
- Concordia vormel eitab inimese
vaba tahet jumala juurde pöördumisel.
- Transsubstatsioonitalitus.
Kristuse ihu ja veri on armulaua elementides presentsed. (Zwingli vastu,
kes rääkis sümboolsest armulauast)
- Predesdinatsiooniõpetus; äravalitus õigeks mõistmisel. CV astub Calvini kahekordse predestinatsiooniõpetuse vastu. Oluline on jumala universaalse armu laienemine kõigile inimestele.
Aubsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks anti 1580. aastal välja Concordia vormel raamatuna. Seal pannakse kokku terve rida luteri kiriku õpetuslikke alusdokumente: usutunnistused, Aubsburgi usutunnistus ja Melanchthoni apoloogia sellele, Schmalkandia artiklid, Lutheri suur ja väike katekismus, Melanchthoni traktaat paavsti primaadist ja Concordia vormel.
Luterliku ortodoksia omaduseks saab dogmaatika. Ortodoksia tekkimist nähakse seoses ka Melanchthoniga. Sel perioodil pannakse rõhku just õpetusküsimustele, mis saavad normatiivseks. Võetakse üle Aristotelese metafüüsikat, mida rakendatakse ortodoksia metodoloogilise alusena: kõik mõisted pannakse loogilisse süsteemi. Teine tunnus on pühakirjale keskendumine. Õpetus rajab õndsustee. Kogu pühakirja juures on kõige olulisem selle lugemine, mis hakkab end ise avama. Üksikute autorite juures viib see verbaalinspiratsiooni tunnustamise nõudmiseni. See on näide luterliku ortodoksia viljadest. Järgmisel perioodil 17.-18. sajandil saab rünnaku objektiks piibli ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine.
Sünkretistlik tüli, mis on seotud Georg Calixtiga Helmstedti ülikoolist, kus oli täiesti omaette luterlik koolkond, mis vastandus Wittenbergi luterlusele. Calixti eesmärk oli konfessionaalse ajastu tüliküsimusi ületada. Siin mängib rolli ka 30. aastase sõja kogemus. 17. sajandi keskpaigas puhkeb diskussioon olevikuliste tülide lahendamise võimalikkusest. Calixt visandab omapoolsed nõuded: kirik peab toetuma varakiriklikele seisukohtadele kuni vähemalt 5. sajandini. Tollal polnud selline arusaam aktsepteeritud ja luterlased näevad Calixtis luterliku pärandi relativiseerijat. Selle vaidluse käigus tekib ka termin luterlus, kui enne oli juttu eelkõige protestantides. Lepitamiskatses nähakse ohtu luterlusele. Positiivsed tagajärjed liigituvad eetikavalda, mis omandab omaette distsipliini tähtsuse. Sellega hakatakse eraldi tegelema ja tähelepanu pöörama.
Luterlikus ortodoksias pannakse nii palju rõhku õpetusküsimustele, et see jätab kahe silma vahele vagaduse. Õpetuse rõhutamine tekitab vajaduse harduskirjanduse järele. 1600. aasta paiku tekib harduskirjanduse boom. Reformatsiooni kolmandas põlvkonnas lähevad teoloogia ja vagadus eriti järsult lahku. Luteri kirik asetub haprale pinnasele. Vagadust rõhutavad vajalikud tajuvad ohtu ka vastaste poolt, nähakse hirmutavaid lõpuaja märke, ja seda nähes hakatakse produtseerima kirjandust, mis inimest õiges vagaduslaadis elama õpetavad. Mitmed motiivid on laenatud keskaegsest müstikast või varakristlikest arusaamadest. Tähtsaim teos on Johann Arndti neli raamatut tõelisest kristlusest. Seetõttu on Arndti peetud ka hilisema pietismi alusepanijaks. Oluline on ka kirjanik Gernhardt.
KALVINISMI taga on John Calvin, kes oli pärit Põhja-Prantsusmaalt. 1530. aastatest oli ta humanistide ringi liige Pariisis, mis oli mõjutatud reformatsiooni ideedest ja jõudnud ka läbi selle reformatsioonini. Calvin elab läbi konkreetse ususlise pöördumise kõige hiljem 1534. aastal, mil ta peab protestantide tagakiusu tõttu Prantsusmaalt lahkuma. Alguses läheb ta Strasbouri ja pärast saksakeelsesse Šveitsi, kus ta hakkab kirjutama. Tema raamatud 1536. aastal tema olulisim teos "Kristliku teoloogia põhialused" koostatud luterliku katekismuse laadis. Ka oma sisus on see lähtuv evangeelsete kristlaste kaitsmisvajadusest Prantsusmaal. See raamat teeb Calvini tuntuks ja ta viibib selle tõttu mitmel pool Euroopas. Teda palutakse mitmel pool õpetuslikke küsimusi lahendama. Esialgu lõpetab ta Strasbouris ja osaleb ka usukõnelustes. 1540ndatest viibib ta Genfis, kus on võitlus reformatsiooni printsiipide üle kõige elavam. Esimene võit on Genfi kirikukord. 1559. aastal rajab ta sinna teoloogilise akadeemia ja sureb seal. See on suurim reformatsiooni käigus tekkinud kiriklik liikumine. Lutheri õpilastena on ta Melanchthoni kõrval suurim. Kokkuvõttes jõuab ta aga Lutherist natuke erinevale teeotsale.
Calvini kiriklik struktuur toetub kahele kõrvalekaldele. Esiteks biblitsistlikule algele pühakirja positsioonile ja teiseks jumala suveräänsusele. Calvin on eriti huvitatud piibelliku tunnistuse õpetuslikust kokkuvõtmisest. Pühakirja autoriteet kasvab välja sisemisest püha vaimu enesetunnistusest. Sestap üritab ta vältida apostel Pauluse piiblinägemusest lähtuvast ühekülgsusest. Calvin ei tee vahet jumala sõnal ja pühakirjal, nagu Luther. See, kuidas inimene jumala juurde kutsutakse on Calvinil erinev. Kahekordne predestinatsioon: jumala valik tagab õigeksmõistmise ja jumal toetub usus elava kristlase käitumisele. Ent lisaks rõhutab Calvin inimese enda usukuulekust, st. inimese materiaalne edukus jms. on inimese enda välja teenida. Calvini teoloogia on rangelt teotsentriline, toetudes jumalikule korrale ja usukuulekusele. Õige kristlane ei pea olema mitte ainult edukas, vaid ka (jumala)seadusekuulekas. Armulaua puhul rõhutab Calvin Kristuse reaalset kohalolu, mille tagab Vaim. Siinkohal erisus luterlusest nii suur ei ole.
Kalvinistlik kirik levib eelkõige linnakeskkonnas, alustades Genfist. 1541. aastal Genfi kirikukord, mis on Calvini sõnul toodud ära ka UT-s. Preestrid, diakonid, vanemad. Vanematel on õigus rakendada kirikukari (st. kiriku kord). Ette on nähtud sanktsioonid, mida võib kuulekuse puudumisel rakendada. Kalvinistlikus kirikus on sageli raske näha meeleparanduslikku momenti, esile tükivad käsud ja keelud. Kirikukorras rõhutatakse ka sotsiaalhoolekannet. Kalvinistlikule kirikule on iseloomulik kodanliku ja rahvaliku kiriku läbitungimine. Suurt vahet rahvaliku kristluse ja aktiivkristluse vahel ei tehta.
Kõige problemaatilisem on olukord Prantsusmaal. Sealne monarhia kaldub katoliiklikku monarhismi. Suhtumine protestantismi on negatiivne, viies ka hugenottide sõdadeni. Tagakiusu tipp on Pärtliöö 1570. aastal. 1598. aastal järgneb Henry 4. lepitav akt, Naanti edikt, millega antakse protestantidele usuvabadus. Peale seda saavad hugenotid kalvinimsi teoloogia esindajatena tegutseda ja see kestab 1685. aastani kuni Louis 14.nda meelemuutuseni. Protestandid põgenevad teistesse riikidesse. Sellel on mõju ka kalvinismi levikule. Tekivad nn. kalvinistlikud getod. Saksamaal võetakse nad vastu kui põgenikud ja nad hakkavad Brandenburgi ja Preisi majanduselus mängima olulist rolli. Hispaanias saab usuküsimusest poliitiline küsimus: kalvinism hakkab mängima idenditeedimarkeri rolli just madalmaades ja see ühtib rahvusliku vabadusvõitluse küsimusega. Seda toetab Suurbritannia, kes sõdib Hispaaniaga. Kokkuvõttes andis see madalmaade vabadusvõitlusele jõudu. Seal hakatakse rajama uusi ülikoole. 16.-17. sajandil on tegemist esimese kaasaegse demokraatliku keskkonnaga.
Kalvinism tungib ka Šotimaale. Seal sõnastatakse 1560. aastal oma usutunnistuse ja kirikukorralduse konfessioon. Suurbritannias toimub eraldumine katoliku kirikust Anglikaani kirikusse. Peale Henry 8ndat toetab Elisabeth I ka madalmaid. Anglikanismile vaatamata levib kalvinism ka Suurbritannias eelkõige puritaanide liikumisega 16.sajandil, vastandudes kirikukoja absolutismile. 16. -17. sajandil viib see ka suurte väljarändamisteni eeskätt näiteks Ameerikasse, kusne puritaanlus on mõjutanud USA religioosset nägu. Oliver Cromwell tegutses protestantluse nimel ja suutis vahepeal viia Suurbritannia ka usuvabaduseni. Peale tema surma anglikaani absolutism aga taastatakse. Briti idenditeet kujundatakse 17. sajandil vastureageeringuna katoliiklusele. Lõpuks tagatakse usuvabadus uuesti 1689. aastal protesantidele, ent nende kodanikuõigused on piiratud. Katoliiklased ja muud jäetakse sellest üldse välja.
Kveekerid e. sõprade ühing. Rajaja George Fox. Sotsiaalne võrdus: orjanduse kaotamine, naiste võrdõiguste eest seisjad.
Saksamaal jääb võrreldes Lääne-Euroopaga kalvinism üsna nõrgaks usuvooluks. Saksamaa jääb protestantlikuks ja lõunast katoliiklikuks.
Tänapäeval on rooma katoliku kirik reformatsioonijärgse ühtsuse purunemise tõttu kurb, ent näeb selle impulsse positiivsest küljest, sest see sütitas uue usulise ärkamise ka katoliku kirikus. Algab uusaeg. Luterliku ortodoksia aeg on haagitud reformatsiooni külge, raiudes kivisse reformatiivseid dogmasid, nagu kõik peakski aegade lõpuni niimoodi jääma. Pietism toob uue hingamise. Pilk pööratakse tulevikku. Ideaalpildid hakkavad erinema.
4. Pietism ja valgustusajastu
1648.aastal
on lõppenud 30. aastane sõda. Saksamaal on keeruline aeg. Prantsusmaal kasvab
absolutism, teisalt revolutsioon. Tekib püsiv ametkond ja sõjavägi, mis
vähendab aadelkonna privileege, mis on valdavalt seotud maksukogumisega. Maksud
liiguvad aadelkonna käest riigi kätte. Saksamaa on mahajäänud. Ette tuleb võtta
ülesehitustöö. Kirikud tehakse korda koos uue vaimsusega, mis kristlikus
kirikus juurduma hakkab.
Kaasaegses protestantismis nimetatakse pietismi kõige olulisemaks vagadusliikumiseks. Selle põhijooneks saab individuaalne usukogemus, usuline tunnetus ja piibliuurimine. Sellisena on ta võrdlemisi avatud suurtele variatsioonidele. Nõnda hakkab liikumine mahutama eripäraseid suundi.
Riigiõiguslikus korras tuuakse sisse Hobbes'ile ja Macciavellile toetuv riikliku huvi põhimõte. See asetatakse kirikliku huviga võrreldes esiplaanile. Tekib immanentne arusaam riigist, mis välistab religioosseid arusaami. Tegemist on täiesti uue asjaga Euroopa maailmapildis. Riigivõim hakkab kiriku üle aina suuremat kontrolli omama. Hakkab kehtima sõltuvus kindlast riigijuhist. Kirik hakkab sõltuma konkreetsetest valitsejatest kuni selleni välja, et Põhjamaades luuakse kirikuministeeriumid.
Teoloogias on esiplaanile tulnud õigeksmõistuõpetus. Pietism hakkab rinda pistma nii luterliku ortodoksia kui valgustusega. Vahe on veelsuurem vagaduslaadide poolest. Pietismist saab ühiskonnas nähtav suurus just selles kontekstis, kus kristlased tulevad kokku, et tegeleda ise piibli lugemise ja uurimisega. Nendest saavad tuumkogudused, ecclesiola in ecclesia. Kogudustele on omane see, et vaadatakse lootustandvalt tulevikku. Kiriku olukorda vaadatakse kui paranevat nähtust. Loobutakse viimse päeva ootusest.
Pietism 17. saj keskpaigast 19. saj alguseni. Pietismile ja valgustusajastule vastab absolutism Madalmaade pietism: Undereyck, kes kutsus üles vaimulikke pidama koduhardusi ja Tersteegen, kelle kirjutatud koduharduste laule lauldi ka Eestis ja mille puhul võib rääkida pietistlikust müstikast. Tersteegen sündis 1697. aastal ja kirjutas varases nooruses peale 5. aastast askeesi omaenda verega Jeesusele kirja, kus ta olevat ennast üdini talle kinkinud. See oli nii tugev kogemus, et ta loobus ka abielust.
Luterliku pietismi "isa" Philipp Jakob Spener. Spener oli juba noorena Strassbouri ülikoolis (1651) ajalugu ja hiljem teoloogiat õppides valmis pietist. Ta hoidus kõiksugustest ajalikest lõbustustest ja veetis aega vagaduskirjandust lugedes.
Frankfurt 1666. a, kuhu Spener jäi 20 aastaks. Hariduskolleegium 1670 collegium pietatis. "Pia Desideria" 1675. Kolmikjaotus: diagnoos kirikule, prognoos tervenemisele ja reformiprogramm, mille osadeks oli ilmikute aktiivne kaasamine kiriku mõtteellu, piiblilugemise soodustamine nt. hariduskolleegiumisiseste ettelugemistega, et sisu mõistaksid ka kirjaoskamatud. Jutlus pidi olema vaba inimliku tarkuse demonstreerimisest ja ilukõnest, ning orienteeritud lisaks usuküsimustele ka sisemisele vagadusele. Oluliseks saab seisukoht, et paremad ajad kirikul on veel ees. Teoloogia stuudiumi olulisimaks osaks saab praktiline pool. Francke ja Speneri puhul näeme, kuidas see ka ellu rakendatakse. Tehakse näidiskoolid, kus praktika niimoodi välja töötatakse. Ecclesiola et ecclesia programmis võtab Spener selle kõik kokku.
Luterliku kiriku seisukohalt oli uudne aktiivkristlaste väikekogudustesse kogunemise idee ja paremate aegade ootus, mille kohaselt nähti, et ka juudid pöörduvad kristlusesse ja jesuiitlik vastureformatsioon võidetakse. Ka Liivimaale jõudsid pietistlikud ideed Johann Fischeri levitamise läbi. Spener oli kirjavahetuses ka Soome kirikutegelastega, kellest Spener lootis Põhjala kiriku uuendajat.
Umbes 30 aastat hiljem, st. 1660ndatel sündinud August Hermann Francke pani aluse pietismi järgmisele trepiastmele, Halle pietismile. Tema rakendab pietistliku Speneri teoloogia praktikasse. Tema arusaam kujunes mingil määral Speneri jälgedes, ent omandas originaalsed teoloogilised mõõtmed. Peale isiklikku otsest pöördumismomenti (1687.a) näeb Francke end elava usu esindajana. Halle pietismi tunnuseks saabki pöördumiskogemus ja kõigutamatu usk. Mitmete tänaste vabakoguduste juurde jõuab pöördumiskogemuse olulisus tänaseni. Uuesti sündinud kristlane on Francke arust oma usus kindel ja elab seda usuelu rõõmsalt.
Enne Hallesse minemist tegeleb ta veel Leipzigis jms. Halles algab tema töö suure reformprogrammiga. Ta hakkab reformeerima pedagoogikat. Ta rajab vaestekooli, orbudekodu. Lisaks vaba ülikool, kuhu õpilased saavad kuuluda vaatamata varanduslikust seisust. Lisaks õpetajate kool. Neis kõigis on oluline vagadus ja tublidus. Elu, mida seal elatakse, on orienteeritud vagale laadile. Sisuliselt on tegemist Speneri programmi elluviimisega. Brandenburgi riik soosib seda. Kuningas Wilhelm käib ise Halles uudistamas, surudes sellega maha ka luterlikku ortodoksiat. Asutatakse ka esimene piibliselts, mis on orienteeritud piibli odavamaks tegemisele. Nõnda seostatakse piibli kodudesse levimist samuti pietismiga.
17.sajand on aeg, mil kolonialism aina süveneb. Katoliiklik jõud mis misjonit tegema hakkab, on jesuiitide ordu, ent luterlastest suurimad misjonilkäijad on just Halle koolkonnast. Ka eestist läkitatakse 18. sajandil esimesed misjonärid Aafrikasse, Hiinasse, Indiasse.
Speneri ja Francke puhul on mõtet rääkida ka pietistliku teoloogia tekkimisest. Keskmeks on õigeksmõistuõpetus, mis on seotud uuestisünni ja uuenemisega. Uuestisünd on jumala poolt esile kutsutud, kui inimene kutsutakse uuesti koguduse juurde. See on alus uuenemisele, praxis pietatisele, mida usklik igapäevases elus kogeb. Tegemist on sihiga, milleni veel selles elus ei jõuta, vaid teispoolsuses. Esiplaanile nihkub pühitsus. Pietistlik kogudus on inklusiivne: eristuv ülejäänud maailmast. Sinna pääsemiseks on vaja läbi teha uuestisünd. Francke rõhutab Spenerist enam Kristusekesksust ja patumõistet, mis on seotud indiviidiga. Inimene peab pidama meeleparandusvõitlust.
Gotfriedi Arnold, kes lisab pietismile müstilise poole. Juba tema varastest kirjutistest ilmneb radikaalne pietistlik kirikukriitika. Langusteooria: maailm on olnud algkristusest saati langemises ilmalikesse, võimlulikesse kammitsastesse. Süüdi on kiriku liit riigiga, preestrite valitsemine jms. Väljapääs sellest on usus ja armastuses üldpreesterlikus korras. See tuleb tagasi ja selles on roll igal kristlasel, kes armastavad vaikust ja rahu ja kes on südamega asja juures, olles kogu kiriku tuumaks. Südamekirikusse kuuluvad ka ketserid. Eesmärk on konfessionaalsetest vastuoludest vaba ja võrdne kirik. Langus puudutab ka protestantlikku kirikut. Arnold puudutab ka naisküsimust: ka naised peavad kuulutama kristlikku sõnumit. Egalitaristlikuna on Arnoldil mõju ka hilisemale klassitsismile ja valgustusele.
Radikaalne tiib: Pietistid, kes pole rahul, et ecclesiola tegutseb kiriku raamides. Ecclesiola peaks tegutsema väljaspool kirikut. On voole, kes rõhutavad ekstreemset individualismi, on neid, kes tõmbuvad kirikust eemale. Kritiseeritakse ühiskondlikke institutsionaalseid liite. Separatistlik pietism
Zinzendorf on Hernhuuti vennastekoguduse rajaja. Koolitatud Francke juures Halles. See avaldas talle sügavat mõju vaatamata sellele, et ta õppis peale seda veel Wittenbergis õigusteadust. Peale sealt lahkumist mööda Lääne-Euroopat reisides juurustas ta uut tüüpi pietistlikku vaimsust. Kogudusena asutatakse vaimsus Hernhuutis. Alguses on tegemist elulise vajadusega: ta lubab hussiitidele, keda taga kiusatakse, omaenda maal viibida. Hakatakse kogunema ja piiblit lugema. 13. augustil 1727. aastal ühisel armulaual tajutakse kogukonnana seesmist uuestusündi. Selle ajendil luuakse ühendus, Hernhuuti kogudus. Kristlikud vennad ja õed. Tugev kogukonnatunne. Aktiivne kogukond, kes tegutseb ka sotsiaalvaldkonnas. Armastuse söömaaeg, jalgade pesemine. Spontaanne liikumine. Herhnuutlus ei taha olla eraldi konfessioon.
Oluliseks saab misjonitöö. Et tegemist on piiblikeskse liikumisega, soovitakse loobuda konfessionaalsetest erisustest. 18. sajandil möödub nende misjonitöö Halle misjonist. Jõudes peaaegu igale kontinendile, muuhulgas ka Gröönimaale, ollakse äärmiselt aktiivsed. Speneri ecclesiolat teostada ei suudeta. Lisaks kirikupoliitilisele olukorrale on süüdi ka vendade vähene enesekorraldus. Tajutakse küll oma erilisust, ent läbi ei suruta ecclesiolat. Kristliku kannatuse tunnetamine, mis on oluline osa individuaalsest usukogemusest. Tuleb praktiliselt tunnetada, et inimene saab õigeks. Seda kindlust väljendab hernhuutlus oma koguduseelus.
1730.aastatel levib hernhuutlus ka Eestis. Anton Thor Helle on pietistlikult meelestatud ja piibli tõlkimine on osa sellest. 18.-19. sajandil on vennastekogudus kogenud aadlile mittemeeldiva võrdsuse tõttu ka tagakiusu ja keelde. Eesti aladel on vennastekogudus vaieldamatult suurim äratusliikumine. Rõhu juhtimine vaimsusele on just selle taustaga ja väljendub lõpuks ka nt. Hurda kõnedes: "Eestlane saab suureks vaimult". Ka Jakobson on kasvanud vennastekoguduse vaimus ja tema enda vend on olnud nendega seotud. Jakobson oli just institutsionaalse kiriku vastu. Eesti aladel saavutati tipp ilmselt 1840ndatel, mil vennastekogudusse kuulus üle 70 000 inimese. Elumuutvad kogemused: külades lakkab alkoholitarbimine. Vennastekogudus ei suhtunud aga hästi rahvalikesse traditsioonidesse, on juttu rahvapillide hävitamisest jms. Kõik äratusliikumised on aga saanud juured alla vennastekoguduse äratusliikumisest.
Pietismi ja valgustusega algab uusaeg. Luterlik ortodoksia on oma olemuselt haagitud aga reformatsiooni külge, võttes selle pärandi ja käsitledes seda nii, nagu see oleks lõplik. Pietism toob aga uue hingamise, lähtudes teisest eeldusest ja pöörates pilk tulevikku. Et ajaloolist distantsi ei ole, suhtutakse erinevatesse lähtumistesse erinevalt. On kirikuloolasi, kes näevad valgustust üdini kirikukriitilisena.
VALGUSTUS
Valgustuse eesmärk ei kiriku täielik väljapookimine ühiskonnast. Valgustusaegne ühiskond 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil oli rikkam ja eneseteadlikum linnastumise tagajärjel. Suurtes kaubalinnades tekkis praktilisele elule, majandusele ja loodusteadustele orienteeritud vaade. Pannakse alus uuele majandussüsteemile, mis seab esiplaanile mõistuse. Kui seda rakendatakse loodusteadustes ja tehnikas, siis tekib küsimus ka selle rakendamise kohta vaimumaailmas. Mõistuse rakendamine algab aga filosoofia, mitte usuteaduse distsipliinist.
See on aeg, kui Euroopas kasvab ka rahvaarv. Erinevalt keskajast hakatakse optimistlikult vaatama tulevikku ja ei otsita ideaale enam minevikust. See puudutab ka kristlikku õndsuslugu. Tekib küsimus: millises vahekorras on ilmutus ja ajalugu? Kristlikut kirikut mõistetakse küll ajaloolise suurusena, ent selle ilmutuslikud küljed seatakse kahtluse alla.
VALGUSTUS
HOLLANDIS
Valgustus on seotud suurte mõtlejatega. Valgustuse lätete uurimiseks kõneleme Hollandist, kus tegutsevad mitmed mõtlejad. Holland on katalüsaatoriks, kus proovitakse läbi kõik vabad ideed. Holland võitleb Hispaania ülemvõimu vastu, mille üheks mehhanismiks on ka humanism, üksikisiku vabaduse printsiip, mida tuntakse eelkõige positiivse vabadusena. Esmatähtis on üksikisiku vabadus, mille piiramine on õigustatud ainult üksikutel puhkudel, kusjuures neid puhkusid hakatakse ajapikku aina vähendama. Tekivad südametunnistusest lähtuvad ja sellest kinni pidamise vabadused.
Hollandist saab tagakiusatute Noa laev Euroopas. Ei saa üle ega ümber Decartes'ist ega Spinozast. Decartes annab valgustusele raamistiku, mis lähtub mõistusest. Oluliseks saab kahtlemine, mis ei puuduta mitte ainult enda eksistentsi, vaid ka jumala eksistentsi. Kui keskajal oli filosoofia eelkõige teoloogia alamdistsipliin, siis nüüd muutub asi vastupidiseks ja teoloogia asetub filosoofia raamidesse, kui viimane saab üle Euroopa valdavaks.
Mõlemad mõtlejad tegutsevad 17. sajandi esimesel poolel. Spinoza on ajaloolist ja positiivset mõtlemist siduv filosoof, kes näeb kristlust kui religiooni, mis põhineb armastusel ja vabadusel, aga kindlasti mitte dogmadel ja imedel. Seejuures mõtestatakse ümber ka vana testament, mida Spinoza peab lihtsalt Iisraeli rahva ajalooraamatuks. Jumala määratleb Spinoza seotuna loodusega, nimetades teda osaks ümbritsevast maailmast. Kuna maailm on tajutav positiivselt, siis on seda ka jumal. See on valgustusaja teoloogiale suur mõttekoht.
VALGUSTUS
SUURBRITANNIAS
Inglise kogemusfilosoofia esindaja John Locke arendab edasi Spinoza mõtteid. Kristlus võib küll olla mõistuse ülene, ent ei saa olla mõistusevastane. Lõpuks jõutakse Suurbritannias välja deismini. Kui Locke suhtub piiblisse üsna positiivselt, siis deistid taandavad jumala rolli ainult loomislukku. Hoitakse alles usk maailma loomisesse, ent kõrvaldatakse ta täielikult praegusesse ellu sekkumisest. Suurbritannias on deism võrdlemisi populaarne ja see toetub eelkõige printsiibile, et kristluses on kõik taandatav mõistuspärasusele, mistõttu suhtutakse kriitiliselt ka piibli imedele ja vana testamendi ettekuulutustele Kristusest. Arutatakse ka piibli kaanoni küsimust, misjuures jõutakse esimest korda seisukohale, et uus testament on ajalooline, mitte verbaalinspiratsiooniline raamat.
Prantsusmaal ja Saksamaal on luterliku ortodoksia ja pietismi vahekord teravam kui Suurbritannias, kus Anglikaani kirik suudab teravat kriitikat tagasi hoida ja kus juba varem on löönud läbi ajalooline mõtlemine.
VALGUSTUS
PRANTSUSMAAL
Kõige radikaalsem on Prantsuse valgustus, kus öeldakse lahti absolutistlikust riigist ning riigi ja kiriku tihedast vahekorrast. Nähakse valgustusele iseloomulikult üksikisiku ideaali keskse põhimõttena. Väga tuntud on Voltaire, Rousseau ja Diderot.
Voltaire (1694-1778) mõju uue prantsuse kodanliku ühiskonnakorralduse ja ka vaimuloo arengule on üüratu. Ta on suur vabaduse ja ka inimõiguste eest võitleja, saades suuri impulsse just deismist. 1726-1728. aastal oli ta Suurbritannias, kus ta seda lähedalt koges. Voltaire'i eeskujuks on Briti saartel valitsev ühiskonnakorraldus, mis on peale 17. sajandil toimunud revolutsiooni monarhia võimu oluliselt kärpinud. Ta toob selle ideaali Prantsusmaale. Esseed kommetest aitavad mõtestada ajalugu, mida nähti varem piibli taustal kui kristlike ideaalide üha suurenevat täitumist. Voltaire hakkab kõnelema kultuuriliste erinevuste ja riikide ajaloost, kõrvaldades kristlike ideaalidega seotud mõõdupuu.
Voltaire'i valgustus ei jõua otseselt ateismini, ta jääb pigem lihtsalt kirikuvastaseks. Ateismi ja materjalismi jõuab välja Diderot, kes annab 1770. aastal välja oma loodusesüsteemide käsitluse, mis avaldab (ta on ju entsoklüpetist!) suurt mõju. Lisaks kirikukriitikale on 18. sajandil tegemist Prantsusmaal juba religioonikriitikaga, mis on Euroopa ajaloos uus samm. Siiani on Prantsusmaa mõttemallide pildis religioonikriitika päevakohane.
Rousseau ei kõnele mitte niivõrd ratsionaalsusest, kui et loomulikkusest. Lööksõna "Tagasi looduse juurde", mis on ka teoloogiline küsimus. Kui Rousseau näeb inimest kui loomu poolest head olevust, läheb vastuollu pärispatuõpetusega. Rousseaud on peetud prantsuse revolutsiooni üheks isaks, sest ta on öelnud vägivalda pooldavaid väiteid. Positiivne on aga tema nägemus religioonist tulenevate kommete ja harjumuste hindamine, mis seovad ühiskonda üksteisega sõbralikult läbi saama. See mõte leiab usinasti rakendamist ka 18. sajandil loodud USAs, kus üheltpoolt toetutakse valgustuslikele humanistlikele ideaalidele, mida hakkavad teistalt toetuma alalhoidlikud kristlased, puritaanid, kes on Euroopast minema pekstud. Huvitav sümbioos, seega.
VALGUSTUS
SAKSAMAAL
Saksamaal erinev valgustus kogu Lääne-Euroopast, sest seal ei tajuta mõistuse ja ilmutuse vahekorda nii laetuna. Puudub poliitiline plahvatusjõud ja ka kriitiline suhtumine kirikusse. 30-aastase sõja tõttu on Saksamaa jäänud oma arengus teistest riikidest maha. Konfessionaalne lõhe (umbes pooled on protestandid ja teine pool katoliiklus) aitab kaasa ka valgustusega seotud lõhele. Valgustus levib eelkõige ülikoolides ja protestantide hulgas, õppejõudude mõjul ka vürstid. Kolmas tendents, mis Saksamaad teistest riikidest eristab, on pietismi mõju. Pietismi võitlus luterliku ortodoksia vastu sillutab teed valgustusele, olles eelkõige praktiline.
Gottfried Wilhelm Leibniz on Saksamaal moodsa ajalooteaduse alusepanija ja ta on muutnud ka teoloogiat. Leibniz on platonist, st. teise mõttesuuna esindaja võrreldes Aristotelesele suunatud mõttemaailmaga. Olles platonist, toob ta tagasi ka mõningaid eel-Augustinuslikke nägemusi. Näiteks harmoonia. Mõistus ja ilmutus, ihu ja hing peavad olema harmoonilises seoses. See saab teoloogilise mõtlemise alusnormiks.
Leibniz eristab hädavajalikke ja igavesi tõdesid tõsisasjaliste tõdedega. Esimeste hulka peab ta kuuluvaks geomeetriat, aga ka jumala headust ja tarkust. Siin ei saa olla vastuolu mõistusega, mis neid mõtteid vastu võttes seda kinnitab. Sellega allutab Leibniz vaimsuse mõistusele. Tõsiasjaliste tõdede puhul, näiteks loodusseaduste puhul tuleb arvestada kõrgema korra läbitungimisega. Võib juhtuda, et ei ole mõistuslikult seletatavat korda, näiteks imede puhul. Aga siiski on esimeseks kategooriaks mõistus, mis olukorra sellisena defineerib.
Monaadideõpetus mõtestab jumalat ja loodud. Monaad võtab kokku hinge, mõtlemise, väe ja tegelikkuse. Üksikud monaadid on kõik omavahel seotud ja nendest koosneb maailm. Täiesti eraldi asi on jumala ja vaimu monaad, mida Leibniz peab kõige aluseks: teodiike õpetuse läbi ja valitseva kurjuse taustal ütleb Leibniz, et meie praegune maailm on parim võimalikest. Väga platonistlikult arvab ta, et mõistus on siiski võimeline nägema head. Leibnizi nägemus mõjutab ka patuõpetust.
Christian Wolff tegutseb 18. sajandi alguses Halles, mis on koos Götingeriga Saksa valgustuse keskmeks. Wolff ehitab üles ratsionalistliku metafüüsika, mis käsitleb mõistuspärst taipamist ja misjuures ta põhjendab demonstratsioonimeetodiga ära (mõistuslikult!) jumala olemasolu. Wolffi arust on ilmutus midagi mõistuse ülest, mille sisulisi õpetusi ta ei puuduta, öeldes, et mõistus on see, mis näitab mõistuse piire. Mõistuslik argument seletab ilmutust, aga ilmutuslikud argumendid eksisteerivad mõistuslikest argumentidest väljaspool. Esiplaanile seab Wolff moraalsed väärtused, mis on tema, nagu ka teiste arus, religiooni põhieesmärk. Ta sarnaneb ülejäänud valgustusele, andes põhijõu mõistusele.
Wolffi füsikoteoloogia näeb maailma kui midagi, kus kõigel on jumala poolt loodud otstarve ja see tunnistab ka jumala täiuslikkust. Tema vastu astub Francke. Wolffil on aga suur pooldajas- ja järgijaskond, mille puhul on põhjust rääkida Wolffismist. Seda filosoofiat võib nimetada ka üleminekuperioodiliseks.
Alexander Gottlieb Baumgarten on Halle pietismist mõjutatud ja püüab Wolffi mõjul ühendada loomulikku mõistuspärast ilmutuslikuga, millest esimene peaks teise juurde viimagi. Ta ei eita verbaalinspiratsiooni.
19.sajandil kõige enam mõju avaldanud (kuigi ise 18. sajandil elanud) Johann Simolo Semler on mees, keda võib nimetada ka esimeseks liberaalfilosoofiks. Ta uurib piiblit ajalooliskriitiliselt ja sellisena on ta valgustusaja filosoofina väga oluline. Tema tegevus markeerib pööret vanaprotestantlusest uusprotestantlusesse. Semler teadvustab piibli ajaloolist ja seega ka selle kihistumist. Selles võtmes tuleb ka eristada ajatut tõde ajalistest tõdedest, ajaloolist kirjeldust, mis ei esinda mitte ideaalset ühiskondlikku korraldust. Eeskujuks peaks võtma ajatud tõed, millega hakkab 19. sajandi teoloogia ka tegelema, see tähendab, hakkab eristama ajatut tõde ajalisest.
Semler on samamoodi Halles ja jõuab seal uurides (juutlus, paganlus, kristlus, jaa-jaa) välja teoloogia ja religiooni eristumiseni. Teoloogia on muutuv, korrektuure vajav professorite ja pastorite distsipliin, samal ajal kui religioon on ühiskondlik vagadusele ja ligimesearmastusele toetuv distsipliin. Tegelema peab mõlemaga. Teoloogia ja religiooni kontekstis määratleb Semler ka avaliku ja privaatse religiooni. Püüdes religiooni mõiste ja avaliku religiooni abil hoida ära äärmustesse langemist. Ta nõustub 1788. aastal Saksamaal alla kirjutatud religiooniediktiga, millega pastorid ja õpetajad nõustuvad usutunnistuskirjadega.
Teoloogid Semleri kõrval tegutsevad ka traditsiooni mõistega, millesse protestantlik teoloogia eriti positiivselt ei suhtu. Jõutakse neoloogiani. Terve rida teolooge üritavad mõjule pääseda mõistuslike jutlustega rahvani.
"Fragmendid tundmatust" on 17. sajandi mõtleja Remariuse teos, kes esindas piiblikriitikat. Raamat ilmub 19. sajandil uuesti. Fragmenditüli: Remarius püstitab pettuse teesi. Kristluse tekkimine on puhtalt jüngrite tegu. Ajaloolise Jeesuse eesmärgid olid poliitilist laadi, tema jüngrid lavastasid tema ülestõusu, et maailmas tunnustust leida. Et ärgitada diskussiooni kristluse tähenduse ja olemuse üle, vastab sellele Lessing. Väga terav konflikt ortodoksia ja valgustuse vahel, mis näitab seda, et kui vaja, siis võib ka saksa valgustus teravaks muutuda. Üldjoontes jääb äärealale.
Jalad saab alla valgustuse kriitika, mis ei pärine keskajast ja selle argumentidest. Johann Georg Hamann ütleb, et mõistus ei lahenda meie olemasolu saladust, vaid kogu tunnetus, mille alguspunktiks on jumala laskumine ihulikkusesse. Tema tegeleb 18. sajandil kõige enam luterliku teoloogiaga ja tema seisukohad jõuavad 19. sajandil liberaalfilosoofiasse.
Valgustusaegne katoliku kirik ei ela Euroopas läbi just eriti helgeid aegu. Valgustus avaldab mõju vormilistesse suundumustesse. 18. sajandi alguses on katoliku kiriku siseseid üksikuid aktsioone, mis jätkavad vastureaktsiooni reformatsioonile. Sõnastatakse õpetuslikke aluseid ja lastakse (nt Prantsusmaal) lahti mitmeid piiskoppe. Hakkab ägenema võitlus jesuiitide vastu, Hispaanias ja Portugalis saadetakse nende ordu laiali.
Josefism on Josef II eesmärk allutada valgustus absolutismile Austria-Ungaris. Ta hakkab likvideerima kloostreid ja viib läbi reformi. Ta üritab jumalateenistuskorda uuendada. Kehtestatakse usuvabadus. 20. sajandil leitakse valgustuse impulss uuesti üles, Saksamaal samamoodi. Katoliku kirik hakkab rahvusriikide ajastul sõlmima konkurdaate, mis annavad katoliku kirikule tegutsemiseks teatavaid õigusi, mis teistele usuorganisatsioonidele võibolla sellisel tasemel tagatud ei ole.
5. 19. sajand. Kristlus ja rahvuslus. Sekulariseerumine. Õigeusu kirikute areng ja Vatikani esimene kirikukogu.
Prantsuse revolutsioon seab absolutistliku võimu küsimärgi alla. Prantsusmaast saab Vabariik. Prantsuse revolutsioonile on reageeritud väga tuliselt. Mõned kristlased näevad seda kristliku allakäigu algusena, aga võib ka öelda, et revolutsioon oli lihtsalt kiirendi nendele protsessidele, mis olid kirikus juba niikuinii alanud.
Industraliseerumine, seega ka linnastumine ja seeläbi juurteta linnaelanike võõrdumine kirikust. Ei suudeta piisavalt kiiresti reageerida. Kirikutevõrku hakatakse korrastama alles 19. sajandi keskpaigas ja hakatakse tegema ka sisemisjoniga. Sisemisjonitööga on seotud ka diakooniatöö. Industrialiseerumine toob kaasa mitmete linna asunud inimeste vaesumist ja linnas ei eksisteeri enam külakogukonna hoolekande süsteemi. Hammasrataste vahele jäänud inimestega, näiteks vangide või sotsiaalselt tõrjututega hakkavad tegelema diakonid.
Prantsuse revolutsiooniga tekib ka rahvuslus, millele on üles ehitatud tänane rahvusriikide süsteem. 19. sajandil ei toimu peale Napolioni sõdade üldse sõdu. Kui valgustusajal oli võtmesõnaks loodus, siis 19. sajandil saab selleks ajalugu. Ajaloo väärtustamine, tajumine. Esialgu näib, et see tuleb kirikule kasuks, sest kirikutraditsioon on läbi kõige alati püsima jäänud. Sajandi jooksul ilmneb aga, et kirikut on tagasivaatavas perspektiivis alati idealiseeritud. Kirik on olnud läbi ajaloo alati arenev, misjuures on just areng põhjuseks, miks kirik on püsima jäänud. Sõltuvus ajaloost, relativism, tekitas kirikus, eriti roomakatoliku kirikus suurt vastuseisu, haavates otseselt traditsiooniprintsiipi.
Prantsuse revolutsioon oli kirikuvaenulik, asudes absolutistliku riigi hävitamisega kärpima ka kiriku õigusi, lootes seda täielikult välja kärpida. 1776. aastal oli Suurbritanniast eemaldunud USA, kus oli samuti läbi viidud kiriku ja riigi lahutamine, ent see ei toonud kaasa kirikuvaenulikku hoiakut. Riigist sõltumatutest kirikutest said poliitiliselt sõltumatud riigiasjades kaasa mängivad organisatsioonid. Paljuski oli see seotud ka varasemate protestantlike äratusliikumistega.
Prantsuse revolutsiooni algus: Kirikuvara kuulutatakse riigi omaks. Kõik kloostrid suletakse. Tsiviiladministratsioon: piiskoppe ja preestreid hakatakse valima rahva poolt, riik valib nende palga, kohalikud vaimulikud ei pea alluma teistele vaimulikele väljaspool Prantsusmaad (paavst). Esiplaanile seatakse rahvas, just kellele peavad ka vaimulikud andma truudusevande.
Konvendiajal 1792. aastast jätkatakse meetmete väljatöötamist. Loobutakse kristlikust ajaarvamisest ja hakatakse aega lugema Prantsuse revolutsiooni algusest. Loobutakse kristlikust abielust. Sellesse perioodi jääb ka kirikute rüüstamine ja kunsti hävitamine. Et tänapäeval on Prantsuse kirikud lakoonilised ja lihtsad, on just selle rüüstamistöö tulemus. Robespierre'i ajal püütakse rakendada ka kõrgema olemise kummardamise kultust, mis ei leia aga rahva hulgas poolehoidu. Peale hirmuvalitsust kuulutatakse 1795. aastal välja usuvabadus, kehtima jääb riigi ja kiriku eraldatus. Laissite põhimõte seisab ilmalikkuse eest. Riigil on õigus tagada, et religioosseid sümboleid avalikus ruumis ei presenteeritaks.
Napoleon tuleb võimule 1795. aastal, mis ei tähenda veel seda, et kõik meetmed oleks tagasi pööratud. Paavst määrab ametisse küll oma piiskopid, aga peab leppima sellega, et kiriku vara on kadunud.
Riigi ja kiriku lahususe kulminatsioon leiab aset 1905. aastal, kui kehtestatakse seadus, mille kohaselt on kõik kirikud kohalike omavalitsuste omad ja abielu saab sõlmida ilmalikult. Ka Eestis seati riigi loomisel eeskujuks just Prantsuse mudel. Prantsusmaal jõutakse ka selleni, et katoliku kogukond hakkab oma usklikke ise harima ja sünnivad katoliku seminarid ja ülikoolid.
Prantsuse süsteemil on mõju ka Saksamaale, kus tuleb sellega kaasa vürstiriigi lõpp. Revolutsioon sellisel kujul aga juuri alla ei võta. 1797. aastal peab Saksamaa sõjaliselt loovutama Prantsusmaale Reiniäärsed alad; Kölni, Driri piiskopkonnad. Reini vasaku kalda kaotus korvatakse parema kalda aladega. 1803. aastal Regensburgi riigideputatsiooni otsustega lõpetatakse senine õiguslik kord. Parema kalda allutamine vürstidele toimub kirikliku võimu arvelt, mis tähendas ka kirikuvõimu sekulariseerumist, vürsti võimu kirikute ja kloostrite üle. See oli lõpp otolikule riigivõimule.
Uute territooriumite ümberkujundamise läbi kaob ka Saksamaa territoriaalne suletus. Maaisandad peavad taluma teiste konfessioonide esindajaid ja tagama neile õigused. See otsustatakse Viini kongressil, kus pannakse piirid paika järgmiseks sajaks aastaks. Viini kongressile eelneb ka Napoleoni koodi vastuvõtmine, kus pannakse paika kodanlikud õigused, aga ka usuvabadus.
Saksamaal hakatakse ette võtma reforme, mille tulemusel hakkab ta teistele riikidele järele jõudma. Olulised on haridusreform, Berliini (Humbolti) ülikool. Pannakse paika õppekorraldus, mis saab aluseks ka Tartu Ülikoolile. Humbolti skeem.
Kui revolutsiooni laine levib üle kohu Euroopa, jõuab see ka Venemaale. Monarhia pelgab valgstusideaale väga, mistõttu otsustatakse Venemaal oma haritlaskonna paremaks haldamiseks haridust Venemaal pakkuma. Taasavatakse Tartu Ülikool. Läänepool Venemaal on see ainumas ülikool, kuhu tullakse õppima ka Lätist, Leedust ja Poolast. Tartu Ülikool on protestantlik ülikool, mis on sellisena (kui Soome välja arvata) Venemaal ainus. Järgmised 100 aastat tegutseb ülikool keiserlikuna 1918. aasta veebruari lõpuni (kuni saksa okupatsioonini), olles ülikooliks, kus koolitatakse luterlikke mõtlejaid üle kogu impeeriumi. Ülikooli iseloomustavad valgustusideaalid ja ratsionalistlik mõtlemine, mis viib välja olukordadeni, kus vahetatakse välja kogu usuteaduskonna õppejõud, väljaarvatud üks.
Viini kongressile järgnenud üksikud rahvuslikud ülestõusud surutakse maha. Saksa liit 1815-1866. Konfessionaalne mitmekesisus 1866.aastani, kui Saksamaast saab protestantlik riik. 1815. aastal sõlmitakse ka püha allianss Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel. Sellele antakse religioosne väljund Euroopa ühiskondliku riikide stabiilse eksistentsi näol, mida püütakse taastada sellisena, nagu see oli enne 1792. aastat. Kardetakse rahvuslikke puhanguid monarhide vastu. 1848.aastate revolutsioonid Prantsusmaal, Šveitsis ja Preisimaal.
Preisi unioon: 1817.a Watrburg-fest. Preisi unioon on täiesti uus kirik, millega üritatakse saavutada kirikuühtsust, millega tahetakse liita "vaid väliselt" erinevaid konfessioone. Nassaus on konfessioonid liidetud juba varem. Uue agenda (liturgiakord) välja töötamine. 1819. aastaks jõutakse ummikusse - kiriku väliste vormide muutmine on väga raske. Nüüd on kasutusel väga palju erinevaid kombinatsioone vanast ja uuest liturgiast. Riigipoolne vägivallapuhang, tuhanded kristlased rändavad välja Ameerikasse, väga suur saksa kogukond.
- Friedrich Schleiermacher.
Saksamaal tekib 19. sajandil suure äratusliikumise alge, mis on otseselt seotud misjoniseltsidega. Seltsid üritavad Kristuse põhisõnumit kuulutada nii lihtsalt ja lakooniliselt kui võimalik, püüdes jääda alalhoidlikkuse ja säravuse piirimaile. Potensiaalsete kristlaste pead ei tohi sassi ajada. Samas on üks misjoneeritav grupp haritlased, kes otsivad lakoonilistele tõdedele filosoofilisemaid vastuseid.
Johann Hinrich Wichen toetub üheti Schleiermacherile, kes on võrdlemisi vabadusmeelne ja teisalt äratusliikumistele, ühendades enda isikus omavahel kaks vastandlikku poolt. 1848. aastal peab Wichen oma kuulsa kõne, kus ta põhjendab sisemisjoni olulisust sama tähtsana välismisjoniga. "Pidev kuulutustöö nende keskel, kes vajavad usulist hoolt". Kiriku juurde rajatalse sisemisjoni keskus, kus tegeletakse ka vaeste hoolekandega, vangidega jms.
Wichen tajub revolutsioonide näol ohtu tulevikust kristlusele. Senine ühiskond muudetakse vägivaldselt. Wicheni eesmärk on luua kristlik riik.
- Teoloogia ja kiriku lõhe 19.
sajandil
ÕIGEUSKLIK
KIRIK
Peeter I kirikureformid 18. sajandil allutasid kiriku riigivõimu alla. Patriarhide võim asendus Pühima Valitseva Sinodiga, kelle liikmed määras ametisse riik. 19. sajandil tegutses Moskva metropoliit Filaret, kes kiusas taga vanausulisi, ent võtles ka talupoegade pärisorjusest vabastamise eest. Tema juhtimisel tõlgiti piibel vene keelde, sest kirikuslaavi keel ei olnud arusaadav enamikele venelastele.
VATIKANI I
KIRIKUKOGU
1869-1870.
Paavst Pius IX
Comments
Post a Comment