Muusika kui maailmamuutja maailmasõdades
Kui küsida, et kas moraalsetele väärtustele rõhuv muusika saab ära hoida kuritegelikkust ja muuta maailma paremaks paigaks, siis vastus on kindel ei. Et pole olemas absoluutset kurjust, kuulab enda tegude õigsuses veendunud inimene muusikat ikka samamoodi, olenemata sellest, kas teod on ühiskonnakorralduse reeglite järgi head või halvad. Jagades oma tundeid läbi muusika on aga võimalik jõuda ka teiste inimesteni ja sellega muuta maailma inimeste endi mikrokosmoste tasandil.
Kurjategijad, kui tegu ei ole just vaimselt haigete inimestega, suhtuvad muusikasse sama suure armastusega, kui iga teinegi. Ka nemad fantaseerivad kauneid lugusid kuulates ideede teostumisest ja võivad tunda isegi helilooja toetust “üllatele” plaanidele. Algselt heade kavatsustega loodud ja hilisemalt tehtud tegudega mitte kuidagi seotud olnud helipalad võivad endale kergesti külge pookida võika varjundi, olles olnud saatjaiks kuritegelike otsuste sündimisele. Kurikuulus natsisaksamaa aktivist Josef Mengele, kes on põhilise tähelepanu pälvinud õõvstate inimkatsetega Auschwitzi koonduslaagris, olevat ellujäänud tunnistajate mälestuste põhjal väga muusikat armastanud. Tihti töötades olevat ta vilistanud ka lühikesi viisijuppe, millest sagedamini kordus Schumanni “Unistus”, üks tema lemmiklugudest.
Ei ole olemas absoluutset kurjust. Küll aga leiavad selle kergesti üles ideoloogiad, mis selle olemasolule rõhutavad. Ideoloogia ei pea olema isegi radikaalne, näiteks ka Eesti Vabariigis pannakse mõrvu sooritanud inimesed vangi. Siit saame järeldada, et Eesti Vabariigi seaduste kohaselt on mõrv üks kuri tegu. Mõrvaril on olemas aga põhjendus ja põhimõtteliselt ka loogiline seletus, miks pole tegemist otseselt halva teoga. Muusika, mida kurjategija kuulab, on kirjeldav kommentaar minevikus toimunud sündmustele, olgu kasvõi ainult helilooja hinges. Mõni ekstreemne antifašist võib peale Schönbergi “Ellujäänu Varssavist” mõne ekstreemse fašisti maha kõmmutada, aga selles heliloojat süüdistada on absurdne. Seda sellepärast, et muusika muudab maailma tõsiselt eelkõige ettearvamatutes suundades ja kosmilisel, inimesele arusaamatul tasandil.
Inimesele arusaadaval tasandil eksisteerivad emotsioonid. Ekspressionistliku suhtumisega muusikat luues, jagades helikeeles oma tundeid ja emotsioone maailmaga, on võimalik ära tabada midagi palju olulisemat, kui seda on konkreetsete tegude tegemise või ära jätmisega maailma muutmine. Kunst kõneleb inimese hinge ja vaimuga, avaldades kaastunnet neile, kes seda otsivad. Psühholoogiliste probleemide korral öeldakse, et esimene samm nende lahendamise poole on olukorra aktsepteerimine. Kuidas aga leida üles leplikkus tervete rahvaste hingedest, kes on äsja elanud üle teise maailmasõja?
Benjamin Britteni “Sõjareekviemi” helikeel ei jäta mainimata sõjakoledusi ja on vahel isegi vihane, ent lüürika, millele kogu teos toetub on eos leplik. Esimesed read requiem aeternam dona eis paluvad rahu: Issand, kingi neile igavene puhkus. Traditsiooniline ladina tekst on Britteni poolt põimitud Wilfred Oweni luuletustega, keda on Esimese Maailmasõja kontekstis tähtsustavalt nimetatud sõjaluuletajaks. Owen osales sõjas 1915. aastast ja suri 1918. aastal lahingus nädal aega enne vaherahule alla kirjutamist, ja kiri, mis Oweni perekonnale tema surmast teatas, jõudis koju vaherahu päeval, kui Inglismaal helistati kirikukelli mažoorsetel nootidel. Kogu aja kirjutas sõjaluuletaja sõda salgavaid poeeme, mis rõhuvad sõjaõuduste läbi meeste tunnetele ja emotsioonidele kaevikuis.
“Sõjareekviemi” osad on erinevad, ent teose põhisõnum keskendub surmale, selle mõttetusele maailmasõdades ning palub langenutele rahu. Teos aktsepteerib situatsiooni ja on oma vihasuses siiski leplik, pakkudes kuulajaile lootust. Teose lõpuosa “Libera me” on lahendusliku kõlaga. See teos ei püüa eluga edasi minemise eesmärgil sõda maha matta ja unustada, ega vaenust vaenlaste vastu lõhkedes pikka viha pidada, vaid teha rahu ja leppida. Selline suhtumine on äärmiselt tervislik ka kannatanutele, kes mingitel põhjustel leppida ei suuda.
Öeldakse, et kes tahab muuta maailma, alustagu iseendast. Nõnda on ka muusikamaailmas, kus kindlate helikõladega psühhootiline inimtegude kodeerimine võimalik ei ole, ent siiras kogetu jagamine ülejäänud maailmaga aitab kogeda samu mõtteid ja tundeid ka teistel.
Comments
Post a Comment